Ilmselt on see lugu võrdselt raskesti seeditav nii Asimovi kui Tolkieni fännidele, aga ulme sellegipoolest. Vaestest maa-elanikest trambivad üle, nii et nad arugi ei saa, mis juhtub, miski kosmiline narkomaffia ja neid jälitav narkopolitsei. Nende muude liikumine, muidex, ei toimu mitte niivõrd ruumis, kui mööda teadvusi. Et umbes nagu jäälagunemise ajal jäätükilt teisele - aga nemad hüppavad sarnase teadvuseseisundiga tüübi peast järgmisse. Autori maitseeelistuste tõttu toimub antud juhul liikumine homoerootilist rida pidi. Ja tüübid, kelle teadvusi pidi trampimine käib, peavad kõike muidugi hallukateks. Lahe värk, küllaltki, aga ise sain kah alles umbes kolmandal lugemisel millelegi pihta. Võrdlusena - oleks nagu hulk klaasikilde. Loogiline oleks ju need siis kõrvuti kokku kombineerida, et miski pilt tekiks. Burroughsi (õige ulmekirjaniku, mitte ahvivestete autori) puhul tuleb killud üksteise otsa laduda ja heal juhul kumab neist siis midagi läbi. Misasi? Eks see, mis autor sinna pannud on...