Vinguv jutuke selle kohta, et kirjanikud peavad sunniviisiliselt oma kuluaruandeid täitma ja kui täitmata jätavad, siis läheb haprasti. Siiski on sellises vormis vingumine mulle palju vastuvõetavam kui tavalise ajaleheartikli vorm, mis näiteks Kivastikul endal tavaliselt üsna haledalt välja kukub. Seega, peamiselt valitud vormi ja sisu ühtsuse pärast, neli pluss. Sellist klassikalist lähenemist tahaks võimaluse korral ka teistele kirjanikele, näitlejatele jne. soovitada. Kui ühiskond ahistab, siis ei ole mõtet hakata parteid seestpoolt õõnestama (ehk kirjutada artikleid ja minna poliitikasse) vaid teha seda, mida kogu aeg on tehtud. Minna põranda alla.