Hollandi ulmega ei puutu maarjamaalane just ülearu sageli kokku. Selle teksti põhjal võib kindlasti lisada -- kahjuks. "Punast luike" võiks isegi pidada suisa lastekirjanduseks, kui ta poleks nii intensiivselt morbiidne. Või on tänapäeva lapsed karastatumad kui mina seda paarkümmend aastat tagasi olin? Mine tea -- ilmselt ongi, arvestades telekast ja kompuutrist vastu uhkavat vägivalda. Igatahes see aukartustäratav ühtede kaante vahele sattunud ulmeelementide -- ajas rändamine, kaladeks moondatud ja seetõttu maruvihane Rooma sõjavägi, varjaja-vaim (jah, just nii ja mitte kaitseingel) + mitmed friisi legendidest laenatud tüpaaþid -- ühtesulatamine väärib igatahes kõiki neid auhindu, mida see teos on pälvinud.
Poiss saadetakse mõneks päevaks maale vanaisa juurde. Vitaalne vanamees aga kukub katust parandades katuselt alla ja et tema elu päästa, tuleb poisil üles leida vanaisa lapsepõlves kaduma läinud punase luige kujuline mänguasi. Ajas seiklemisel leiab ta abi kummaliselt tüdrukult ja veel kummalisemalt puurahvalt. Ja nagu lastekirjandusele (siiski!) kohane, lõpeb kõik õnnelikult. Vilets spoiler, kuid raamat väärib kindlasti lugemist.