Wow. Nii naljakat raamatut pole ma enam tükk aega lugenud. Tegemist on Terry Brooks''i poolt kirjutatud raamatuga, mille süzhee baseerub Douglas Adamsi mängul Starship Titanic. Kuna Douglas Adams ise valis Terry Brookse seda raamatut kirjutama (väidetavalt ei olnud tal endal aega ning publisher nõudis, et raamat peab ilmuma laiemate rahvamasside haardeulatusse samaaegselt mänguga) on märgata ka aeg ajalt Adamsile iseloomulike lõike, mis omakorda viitab sellele, et Adams on lahkelt Brooke kätte usaldanud oma märkmed ning mängu scripti. Nüüd aga asjast. Suurim geenius, keda Universum kunagi on tundnud - Leovinus - tuleb tsekkima oma viimase projekti, Starship Titanic valmimist. Selgub, et kogu projekt on üsna põhjalikult ning hoole ja armastusega kihva keeratud kahe avantüristi poolt, kes samal ajal on ka projekti manager ja raamatupidaja. Neil kahel vennikesel tekkis idis, et kui ehitamisel ohrtralt absoluutselt kõige pealt kokku hoida ning samal ajal hind piisavalt suureks kirjutada, peaks nad saama tõsise nutsu raha, kui laev paks "juhuslikult" peale kosmosesse lennutamist õhku lendama. Igaks juhuks nad keerasid isegi laeva aju tuksi, et midagi nende plaanidega pahasti ei läheks. Probleemid hakkasid aga siis, kui Leovinum kohale laekus ning asju klaarima hakkas. Pärast väikest intsidenti (kuhu liitus ka juma tükk aega geeniust kiusanud Ajakirjanik) kahest kurikaelast "vabaneti", kuid õnnetu juhuse läbi lendas laev (mis oli täis kõikvõimaliku eksperimentaalset tehnikat) läbi aja ja ruumi kolaki otsa mingile Oxfordshire majakesele, kus istusid kolm peategelast (ja üks kõrvaltegelane, kes ei ole). Nimelt: Lucy, Dan, Nettie ja Nigel (kes oligi see kõrvaltegelane ning kes ei loe). Kolm noort turnivad laeva, kuna nende maise vara lõhkumise eest pakuti neile kompensatsiooniks tasuta reisi. Mingil hetkel nad avastavad, et laevas on pomm ning kuigi see oli sisse lülitamata suutis Ajakrijanik poolkogemata selle probleemi lahendada. Ajapikku selgub, et pommi peatamiseks on vaja kokku klopsida laeva aju. (see koht tuletabki kõige rohkem meelde arvutimängu). Läbi häda (ja terve portsu naljakate vahejuhtumite) see (surprise! surprise!) ka õnnestub. Lisan veel niipalju, et tegemist on väga kergekoelise ning meeldiva lugemistükiga, kus ei pruugita eriliselt rasket keelt ning seetõttu ma suutsin selle raamatu kaks korda jutti läbi lugeda.