Golovatšovi varasemad teosed tunduvad olema loetavamad kui viimase aja üllitised. Neis vähemalt on mingigi sisu olemas ning ei käi ainult ajuvaba äksn ja sisutu heietamine. Aga šedöövrist on ka need nii-ii kaugel... Millel autori populaarsus Venemaal põhineb, jääb minul küll täiesti arusaamatuks.
"Surma kaitseala" toimub tegevus toimub kusagil Andides. Vabakutseline üksikheeros, kel pikaajaline praktika kõiksugu salajaste julgeolekuorganite töös, saab ülesande uurida kummalisi tapmise ühes Peruu väikelinnas. Nimelt lasti paar kohalikku ülimalt auväärset linnaametnikku sõelapõhjaks, kusjuures pealtnägijate kinnitusel jätkasid kadunukesed ka pärast sõelapõhjaks tinutamist aktiivset eluviisi veel mõnda aega. Tuleb mees siis kohale ja avastab varjatud orust senitundmata igivana inka linnakese, kus kulda lademes ja kus keski hull geenius soperdab inimgenoomiga. Palju paugutamist ja mõttetut äksnit. Hinde venitab nii kõrgeks ainult minu nõrkus indiaanijuttude vastu. Nojah, Golovatšovi tavatase on ikka olulist nirum ka.