Inimesed uurivad põlisasukaid ning põlisasukad uurivad inimesi. Aja jooksul selgub, et inimesi «uuritakse» märksa aktiivsemalt: planeedi pinnal olevat baasi kombatakse kõikvõimalike kiirgustega ning mingil hetkel hakkavad uurijad muteeruma... Olukord muutub pingeliseks...
Selgub, et planeedil on kummaline ja üsna ebaloogiline bioloogiline tsivilisatsioon... selgub, et kunagi on planeedil olnud tehniline tsivilisatsioon... selgub, et planeeti on külastanud veel üks kosmoseekspeditsioon, mis sellele planeedile ka jäi ning mitte vabatahtlikult...
Madinat ja mürglit on palju, kuniks saabub kohale kolmas jõud – planeedi kunagised pärisasukad...
Romaan on loetav, aga mitte eriti pingeline... võib rahulikult aja maha võtta ning mõne päeva pärast edasi lugeda. Tüütab ka see tegelaste lõputu luule tsiteerimine – üsna banaalne asi, mida nõukogude fantastid miskipärast eriti armastasid. Et tegu on Vassili Golovatshovi ühe esimese romaaniga, siis olen ma üsna leebe ning panen nelja hulga mõtteliste miinustega. Aga selline kuivteaduslik fantastika pole tõesti minu maitse – on ägedaid teaduslikke ideid, aga see kõik on antud sellises tuimas ja pateetilises inimsuhete soustis, et ajuti ajab suisa naerma. Ehe stiilinäide nõukogude ulmest, mis samas polegi traditsiooniline nõukogude ulme, sest Golovatshov kujutab tegutsevaid inimesi... üsna avantüristlikke sealjuures...
Kokkuvõte: ideedel pole viga, aga kirjutatud on üsna keskpäraselt...