Nagu nukuteater. :-)
Täiesti silmapaistmatu ametniku auto ette ilmub eikusagilt 2 kuju, kas annavad talle mingi ülisalajase, Teadmiste Süvikust varastatud tarkuse. Kui vend toimub, on maailm muutunud -- pruuti pole kunagi olnudki, ajalugu on kuidagi veider jms. Ja teda jälgitakse. Mida rohkem vend uurib, seda eluohtlikumaks olukord muutub. Lõpuks maandub ta ikkagi kompetentsetes organites, kellele see varastatud teadmine vägagi huvi pakub. Ent teadmine on targem kui organid ning pealegi on vend püha viha täis oma pruudi äranullimise pärast. Pruudi tagasisaamiseks ei pea ta paljukski alternatiivaegugi läbi kammida. Paraku toob kronograafiline isetegevus järjest juurde kõnealuse teadmise(omandamise)st huvitatud asjapulki.
Romaanis on hulk absurdsuseni lahedaid pisikilde
-- eriti macholiku eriüksuslase värbamine (hakkad meie heaks tööle. Kui ei, muudame suudame su saatust veidi -- sünnid tüdrukuna! Ja mälu jätame samaks!);
-- kogu Galaktika kronostabiilsuse suhtes on ääretult ohtlik Maal kehtiv suveaja kasutamine (!)
--Päikesesüsteemi kronogenoom (!?!);
-- kronohauad (äramuudetud kuhtuvad reaalsused); jne jne
Ent kõik meeldejääva muudab sisutühjaks peategelase ebausutav lõputu vedamine (selle jaoks on isegi eraldi termin -- max-factor!), lugematu hulk eesliitega krono- algavaid sõnu ja nende selgitusi ning eriorganite matrjoškadena keerlev hierarhiline ajaväänamine. Üldjuhul tõmbab autor nagu mustkunstnik kübarast üha uusi ja uusi detaile, kui sulejooks hakkab ummikusse minema. Ja nii absurdset Päiksesüsteemi (tsivilisatsioonide) ajalugu annab ka otsida. Hindeks 3. Kuid rasvase plussiga.