Olen kord ka kirjanik Golovatshoviga kohtunud ja isegi talt autogrammi võtnud. Kohtumise, autogrammi juures oleva pühenduse ja loomingu põhjal on tekkinud isikust järgmine mulje: rahulik, sirgjooneline, sportlik, põgusalt võitluskunste harrastanud, enam-vähem heasüdamlik, lihtne vaimuinimene. Pole ju saladus, et Vassili Golovatshov oli Kaug-Ida meister võrkpallis, harrastas karate`d ning hoiab end praegugi üsna vormis. Kindlasti on Vassili Golovatshov tark inimene, samas pole ta selline roiskuva ja iseendasse sulgunud vene siniverelise vaimueliidi esindaja. Sellest viimasest faktist tuleneb ka Golovatshovi dualistlik asend vene kirjandusilmas. Rahvas ostab ja loeb rohkelt, kuid ulmegurmaanid ja nn. arvamusliidrid on tema loomingu suhtes üsna iroonilised. Mis seal salata, ka minu jaoks on Golovatshovi kirjutatu ajuti üsna primitiivne, samas ei sooviks ma teda siiski ühte punti siduda nende poolkirjaoskamatute bojevikkude vorpijatega... kuid tippkirjanduseks on Vassili Golovatshovi looming siiski liialt pinnapealne ja sirgjooneline.
Jutust endast kah! «Põgenik» oli omal ajal esimene Vassili Golovatshovi tekst, mis mulle kätte juhtus... sel hetkel tundus üsna karm lugu olevat. Mäletan tegelikult siiani seda illustratsiooni ajakirjast «Tehnika – molodjozhi»... et helikopter, jooksvad mehed, võigas maastik ning see lendav inimene. Jutt ise nii efektne polnud. On üks anomaalne koht Altais, kuhu siis miski erikomisjoni äss asja uurima lendab... õhus on teatavat ärevust... siis lendab õhus mingi tegelane, kes osutub miski Maal asuva kõrvaltsivilisatsiooni esindajaks... toimub selline üsna tavafilosoofiline vestlus ning siis toimub plahvatus... siis tuleb veel ka see, mida võiks puändiks nimetada...
Omal ajal (80ndate alguse) oleks nelja pannud, praegu aga üle kolme ei saa. Tavaliselt ma ei heida ette, et tekst võiks pikem olla... vaat selle teksti puhul ütleks küll, sest minuarust mõjub antud jutt sellise lühiromaani konspektina.