10.2010
Raamat läheb täpselt sealt ja samade tegelastega edasi, kus eelmine osa lõppes.
Saadikud sisenevad ja kaovad Konstruktorisse, kuid mingit silmaga nähtavat muutust tolle käitumises ei toimu ja ta murrab end ikkagi meie universumisse.
Inimesed on iga hetk ja ükskõik milliste vahenditega valmis üritama ürgolendit hävitama, kuigi peaks selge olema, et inimkonna teadmistest ja vahenditest ei jätku selleks ligilähedaseltki.
Kogu osas käibki tants selle ümber, et kas „tulistada või mitte tulistada”. Grehovi, veel paari kainet mõistust omava tegelase ja mittehumanoidide tegevuse tulemusel jääb see ilmselt inimkonna enesetappu tähendav akt ikkagi sooritamata.
Selgub, et olend on teisest universumist meie omasse tulles viga saanud ning kihutab Maa poole nn teadvuseta olekus. Ja Maa poole kihutab ta sinder sellepärast, et tunneb koduigatsust – no vähemalt teadvuseta olekus küll. Ning selgub, et ainsaks võimaluseks galaktilist katastroofi vältida on kogu inimkonna ühisjõul olendi vastu headust ja armulikkust üles näidates ta koomast välja tuua, enne kui hilja. See kogu ühiskonnaga headuse ülesnäitamine tundub ikka eriti jabura mõtte ja teostamatu ideena, aga midagi sellest siiski välja tuleb...
Saadikud sisenevad ja kaovad Konstruktorisse, kuid mingit silmaga nähtavat muutust tolle käitumises ei toimu ja ta murrab end ikkagi meie universumisse.
Inimesed on iga hetk ja ükskõik milliste vahenditega valmis üritama ürgolendit hävitama, kuigi peaks selge olema, et inimkonna teadmistest ja vahenditest ei jätku selleks ligilähedaseltki.
Kogu osas käibki tants selle ümber, et kas „tulistada või mitte tulistada”. Grehovi, veel paari kainet mõistust omava tegelase ja mittehumanoidide tegevuse tulemusel jääb see ilmselt inimkonna enesetappu tähendav akt ikkagi sooritamata.
Selgub, et olend on teisest universumist meie omasse tulles viga saanud ning kihutab Maa poole nn teadvuseta olekus. Ja Maa poole kihutab ta sinder sellepärast, et tunneb koduigatsust – no vähemalt teadvuseta olekus küll. Ning selgub, et ainsaks võimaluseks galaktilist katastroofi vältida on kogu inimkonna ühisjõul olendi vastu headust ja armulikkust üles näidates ta koomast välja tuua, enne kui hilja. See kogu ühiskonnaga headuse ülesnäitamine tundub ikka eriti jabura mõtte ja teostamatu ideena, aga midagi sellest siiski välja tuleb...
Küllalt huvitav ja põnev lugu, ning neid mind häirivaid pisiasju, mis mu hinded siiani kolmele vedasid, oli selles raamatus nagu vähem (või ei häirinud enam sedavõrd). Muidugi oli autor minu jaoks uue suure miinuse osanud teosesse juurde tekitada – ühe nutuse neiukese, kellele on suur armastus kui kotiga selga kukkunud ning kelle mõistus ja ajud seepeale ilmselt universumi teise otsa jalga on lasknud.
Aga seekord panen hindeks siiski nelja. Nagu ütlesin, põnevust oli, tegevus käis kogu aeg (vahepeal isegi 12 või enamamõõtmeliseski ruumis ürgolendi sees), autori mõte jooksis ikka väga ulmelistel radadel ja loo moraal oli ka selge ning vastuvõetav: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.