No jah, selle sarja kahe esimese raamatu põhjal võib öelda, et Golovatšov on inimkonna jätkusuutlikkuse suhtes küll väga pessimistlikult meelestatud.
Veidi sisust. Avastatakse läbi meie galaktika liikumas mingid kümme salapärast objekti. Et nendega kokkupuutel mõned inimesed surma saavad ja objektid on väga mõistatuslike ja ennenägematute võimetega, hakatakse neile jahti pidama. Lõpuks õnnestubki üks neist kinni püüda ja Marsile transportida, kus teda siis uurima asutakse – ikka uute teadmiste saamise ja inimkonna arengu nimel. Uurimisest ei tule aga suurt midagi välja, kuna kinnipüütud asi käib inimestel lihtsalt üle mõistuse.
Et peale Tartarat on siiski ka veidi midagi õpitud, ei loodeta nüüd enam ainult enda tarkusele, vaid kutsutakse üks Tartara „hallidest viirastustest” imeasja vaatama. See teeb kindlaks, millega on tegemist, annab sellest inimestele teada ja soovitab tungivalt leitust väga kiiresti vabaneda – ta kas kohe hävitada või lasta tal oma teed jätkata.
Sellist head nõuannet ei saa aga inimesed muidugi järgida, see võetakse küll teadmiseks, kuid jätkatakse ikkagi objekti uurimist, olles millegipärast veendunud, et vajaduse tekkides suudetakse kinnipüütu alati hävitada. Leitud objekt hakkab aga ootamatult arenema ja selgub, et inimestel pole mingitki kontrolli enda tegevusega provotseeritud protsessi üle. Lõpuks saabuvad uuesti kohale „hallid viirastused”, kuid ka nende teadmised ja võimalused ei käi enam toimuvast arengust üle. „Hallidel” jääb vaid imestada inimkonna rumaluse ja enesetapjaliku käitumise üle (me ju ütlesime teile...), mis seab nüüd ohtu mitte ainult meie galaktika, vaid ehk ka kogu universumi. Inimkonnast miljoneid aastaid vanemad ja arenenumad „hallid” avaldavad kahtlust, kas selline liik kui inimesed on ikka üldse mõistuslik ja kas me oleme väärilised eksisteerima. Inimkonna poolt elluäratatud ülim mõistus – Looja (või Ehitaja) - alustab oma teadlikku eksistentsi... milleni see viib, on ehk kirjas sarja järgmises osas.
See oli siis teine lugu sellest, kuidas inimkond hindab üle oma tarkust ja võimeid. Raamat meeldis mulle grammikese rohkem, kui esimene osa, aga üle kolme siiski ei saa. Kasvõi juba nende jubedate monstrumsõnalühendite pärast, mida vene uuemas kirjanduses enam nii palju ei kasutata, aga mis vene vanemas kirjanduses ja ka tänapäeva vene kantseliidis levinud on; pluss siis veel igasugused tähelühendid (УСН, СЭКОН, СВС, ПОБ, УАСС...), mis raamatu lõpus on küll lahti seletatud, aga mida on jube tüütu sealt iga kord vaatamas käia.