Autor puistab igasuguseid planeedil toimuvaid seletamatuid, saladuslikke ja võimatuid nähtusi ning sündmusi nagu küllusesarvest ja näib nende kirjeldamist ja oma sõnaseadmisoskust kohati lausa täie rinnaga nautivat. Tahan öelda, et ma pole juba mõnda aega selliste segaste ja arusaamatute lausete ja sõnade peale sattunud, kui neid selles raamatus kohati esineb.
Aga see inimestepoolne planeediuurimine on kuidagi veidi õõvastav. Umbes nii, et on kivi kalju küljest vaja lahti saada, urgitsed näpukesega – ei tule. Virutad kirkaga - ei aita. Kutsud kopa kohale - ikka ei saa kätte. Otsustad kogu kalju õhku lasta: ahah, hea pauk oli, vaid 20 juuresolnut sai ka surma ja kalju kurivaim ikka terve?! Ei häda, lõhkame siis tuumapommi ja las inimesed lähevad nüüd sadakond meetrit eemale ka. Jne.
Ühesõnaga uurimine uurimise pärast ja iga hinna eest. Ning järelemõtlemiseks aega võtmata.
Viimasel paaril lehel seletab autor siis kiirkorras, millega tegemist on – vabandust, seda ma ei ütle – ning teine mõistuslik rass, seekord juba „kaasaegsem ja kohalikum”, kes aastasadu seda imet seal kohapeal uurinud on, käsib inimestel end planeedilt ahvikiirusel minema koristada. Et kui te oinad ikka üldse aru ei saa, mida te teete, siis minge ja arenege kõigepealt kodus mõned miljonid aastad.
Aga kõige lõpus, kui saba jalge vahel Tartaralt jalga lastakse, paneb üks tegelane ikka asja ideoloogiliselt õigesti ja positiivselt paika. „Mida me oskame? Kannatada ja võidelda. Las me vahel kukume, aga ikkagi oleme me õigel teel!” No jah, eks loo ilmumisaasta 1979 seletab ka mõndagi – selle aja raamatu kohta isegi ime, et inimene millegi ees taanduma peab.
Kuid kõigile raamatu puudustele vaatamata oli siin science fiction’i rohkem kui küll. Autori fantaasia tunnustuseks saab raamat kolme.