Stanislav Panov pöördub psühhiaatri poole, et leida seletus oma kummalistele mälestustele. Arst panneb talle aja kinni ning sõidab autoga sillalt alla... Kolleeg kellele on samuti asjast räägitud, see kolleeg satub ka üsna kohe liiklusõnnetusse... Viimases hädas tuleb loo peategelasele meelde üks hea sõber, kelle ta omale appi kutsub. Läheb madinaks...
Märgusõnaks võib öelda reaalsus ja selle muutmine ning kontroll kõige selle üle...
Meeldib jutu hea kompositsioon (iseäranis see ringlev tegevus), meeldib ka jutu tempokus. Lõpp jääb üsna lahtiseks ning ilmselt kirjutab Vassili Golovatshov sellel teemal veel paksu romaani või pikema sarja? Sellisel kujul on asja hindeks viis teatava miinusega... miinus selle eest, et liiga palju otsi jääb irvakile ja on liialt tunda, et siit tuleb kunagi midagi suuremat...