Mitte väga kauges tulevikus on loodud mingi uuriv korrakaitse osakond, mis tegeleb Päikesesüsteemi tekitatud prahi leidmise, märgistamise, (võimaluse korral ka) kahjutuks tegemise ja süüdlaste süü tõestamisega.
Teada on ju, et kõik vaakumisse heidetu külmub ning asub teele trajektooril, mille see saab heitest. Mingiks ajaks on olukord sedavõrd hulluks läinud, et Päikesesüsteemis ringi lendava prügiga kokkupõrgetest hukkuvad laevad.
Jutt ongi ühe juurdluse kirjeldus: ühtpidi argipäev, teisalt on aga see juurdlus üsna eriline.
Pisuke psühholoogia, lademetes tehnilisi seletusi ja vaatlusi – selline ongi keskeltläbi tüüpiline James White`i ulmekas. Autori kiituseks tuleb öelda, et ideed on tal huvitavad ning nende esitus meeldib mulle samuti. Ei saa öelda, et James White just mu lemmikkirjanik oleks, aga võimalusel loen teda küll. Aeg-ajalt on ta tekstid paremad, aeg-ajalt kehvemad... Siinarvustatav jutt kuulub nende paremate hulka. Ma ei julge garanteerida, et see nüüd igale lugejale peaks meeldima... mulle aga küll ning just seetõttu tähistan ma selle arvustusega hiljutisurnud autori sünniaastapäeva.