Raamat ei ole üldse halb, kuigi -- kuidas ma ka ei püüaks -- ei saa ma absoluutselt nõustuda selle sõnumiga. Mina liigitaksin selle teose ulme vesivõsuks, maagiliseks realismiks. Ma ei taha muide seda zanrit kuidagi alavääristada, pigem suhtun positiivselt elustavasse mõjusse, mida maagilise elemendi peavoolu imbumine kaasa toob, antud juhul aga tekivad teose täisverelise ulmena käsitlemisel need raskused, millele SS eelmises arvustuses tähelepanu juhtis, ja mille võib lühidalt kokku võtta küsimuses, et kuidas on võimalik, et meres elab tuhandete kaupa poolintelligentseid inimesesuurusi ja laias laastus -kujulisi olevusi, kellest keegi midagi ei tea. Maagilise realismi võtmes, kus rõhk on vaid inimese olemuse lahkamisel ja tema reaktsioonidel, arenemisel... hm, pigem degeneratsioonil, eks ole... igatahes, kui autor vaatleb vaid inimest, paneb ta endale sobivasse situatsiooni ja püüab sellelt eriliselt lakmuspaberilt saada kahejalgse olevuse olemuse uudset kuju, ei teki küsimust, et see-kuradi-kõik, mis seal juhtub, ei kannata vähimatki loogilist analüüsi. Minu rahulolematus raamatuga algab umbes sama koha pealt, millele eelmised arvustajad ka juba tähelepanu juhtisid -- et mida annab mulle teadmine, et küll ikka on võimalik nii kõrgelennulist ja samas siivashägusat teksti kedrata, et põhjendada, miks mõne kuu pärast on juba päris hea keppida üht sabata krokodilli, keda teine mees koduloomana peab ja kes hea tahtmise korral pisut naist meenutab? Raamatu parimad osad minu jaoks olid kummatigi Iiri vabadusvõitluse äraspidisuse üsna head, olemuseni tungivad ja samas neutraalsed kirjeldused. Üsna hea oli ka kogu kaitsetaktika ja kogu selle "sõja" äraspidine loogika, mis kohati justkui muust tekstist sõltumatuna oma elu elama hakkas. Kahjuks jäi kogu teos kuidagi hõredaks, tekitades tunde, et autor siiski täielikult materjalist jagu ei saanud ja samuti pean mainima, et kuigi autor suutis lõpuni midagi uut öelda, pisut üllatadagi, oli selge, kuidas raamat lõppema peab -- ma mõtlen, et see ei lõppe kui ulme, vaid kui mõistujutt. Kokkuvõttes siiski piisavalt omanäoline, nihutatud ja haige lugu, et häälestas leebelt.
