Eestikeelne väljaanne on veel hea tõestus väitele, et ükskõik kui hea tõlkija vajab siiski keeletoimetajat, kes tulemuse mõttega läbi töötaks. Silma hakkavad rumalad vead, nagu "majesteetlik kõrgus", "aruharva" jne.
(romaan aastast 2003)
eesti keeles: «Külm nahk»
Tallinn «Pegasus» 2007
Eestikeelne väljaanne on veel hea tõestus väitele, et ükskõik kui hea tõlkija vajab siiski keeletoimetajat, kes tulemuse mõttega läbi töötaks. Silma hakkavad rumalad vead, nagu "majesteetlik kõrgus", "aruharva" jne.
Suur osa romaani tekstist on pühendatud kahe mehe võitlusele amfiibolevustega (kes on siiski osaliselt mõistuslikud, nagu selgub). Teine suur osa on keskendunud üksikul saarel elavate meeste omavahelisele pingele. Kolmandaks teemaks võiks lugeda inimese ja võõrolendi kontakti loomise probleemid. See viimane tekitab küsimuse, mida autor on ikkagi öelda tahtnud. Nimelt on karvakasvanud majakavaht "taltsutanud" ühe emase amfiibolevuse ja lisaks kodutöödele rahuldab see ka mehe seksuaalseid vajadusi. Kui ilmavaatleja peab seda alguses zoofiilseks jälkuseks, siis mõne aja pärast rautab ta koleda välimusega kahepaikset juba ise ning leiab, et olevus on väga ilus ja seks taevalik. Kirjaniku sümpaatia on ilmselt verepilastaja poolel - kas tõesti ülistus zoofiiliale, sest need olendid ei sarnane inimesel rohkem kui gibonid? Või on see apologeetika rassidevahelistele suhetele? Välistada ei saa ka lihtsalt ühte astet metsistumise teel, mida mööda üksikul saarel elav mees paratamatult kulgeb. Peategelane hakkab otsima võimalusi, kuidas luua kontakti ülejäänud vaenulike olevuste karjaga, kuidas neid "mõista" ja sõlmida vaherahu. Samas viib see vaenuni majakavahiga, kes keeldub neis nägemas midagi muud kui verejanulisi vaenlasi (v.a. emaslooma seksuaalfunktsioon).
Raamatu sentiment on kuidagi irreaalne. Sisuliselt on tegu intelligentse tänapäevase inimese mõttevooga (kohati päevikuna), kuid mitte kordagi ei mõtiskle mees selle üle, kuidas on võimalik, et ookeanis elab kümnete tuhandete kaupa kummalisi (ja suurt kasvu, mitte mingid kihulased) poolmõistuslikke olevusi, kelle olemasolust maailm midagi ei tea. Ta ei arutle, kuidas need on arenenud, kus elavad või kas kõik pole unenägu. Ta võtab üleloomuliku omaks samasuguse enesestmõistetavusega nagu mis tahes uue, kuid ikkagi tavapärase nähtuse. Üleüldine õhustik meenutas natuke Buzzatti "Tatarlaste kõrbe" miljööd. Sündmuste aega ei ole märgitud, aga kaudsete märkide järgi võiks see toimuda enne II maailmasõda. Sandri poolt mainitud hooletusvigu minu silm kinni ei püüdnud.