Klassikaks peetav, kuid igav ja raskestiloetav lugu. Tahab nagu olla õudselt sügavmõtteline ja sisutihe ja mis veel, aga puudub tegevus, mis asja koos hoiaks. Miski Charlie ärkab kusagil mujal. Justkui tulevikus. Miskite kahesooliste inimmutantide seas, kes tahavad kangesti teada, mida ta nende elukorraldusest arvab. Ilmselt on autoril soorollid ja seksuaalsuse areng õudselt hinge peal olnud. Kondab siis Charlie nende kahesooliste seas (keda on umbes kaheksasada) ringi. Neil on miski A-väli, mille abil nad kõike teha saavad, ei miskit muret energia või ehitamise või üldse millegagi. Charlie tegevus on läbi pikitud kahe idiootliku perekonna sahmerdamistega. Ikka selleks, et näidata soorollide muutumist - naised käivad keeglit mängimas ja mehed hoiavad lapsi. Hea küll, siis saab Charlie teada, et kahesoolised pole loomulik mutatsioon vaid nad ise jamavad kõik oma vastsündinud sellisteks. Siis saab lugeja teada, et Charlie oli algusest peale surnud, kimas lennukiga kahesooliste enklaavi katvasse kuplisse. Tõsiste teadusulme lugejate jaoks ehk talutav, imho tarbetu.