Siinarvustatavat teksti olen ma jutu «Mr. Costello, Hero» järel kõige enam lugenud olen. Rohkel lugemisel on kaks põhjust. Esimene põhjus on lihtne – jutt on lihtsalt hea tekst! Teine põhjus on pisut personaalsem – kaua aega oli see ainuke Theodore Sturgeoni jutt, mis minu haardeulatuses oli. Lugu ilmus 70ndate lõpus (või 80ndate alguses) vene keeles ajakirjas «Vokrug sveta» ning seetõttu käisin ma seda koolipoisina Pärnu Linnaraamatukogu lugemissaalis ikka ja jälle üle lugemas. Kümmekond aastat tagasi õnnestus mul hankida ka miski Lester del Rey koostatud aasta parimate ulmelugude antoloogia, kus «Occam`s Scalpel» samuti see oli. Peast ma nüüd ei mäletagi, kas jutt ka mingile auhinnale kandideeris, kuid enamus year`s best of antoloogiaid avaldas selle teksti küll ära.
Jutt ise on lihtne ning üsna tegevusvaba, mis ei tähenda muidugi seda, et jutus poleks pinget. Loo peategelaseks on miskis ameerika kolkas elav andekas arst. Ühel ööl külastab teda salaja ta oma lihane vend, kes on ühe maailma vingeima rahatuusa ihuarst. Rahatuusal on tervis üsna läbi ning küsimus on tema «troonipärijas». On nimelt kahtlusi, et «troonipärija» võib piiramatut võimu omades inimkonnale vägagi ohtlikuks saada. Vaat siis kaks venda, kes ühtlasi ka tipparstid on, otsustavadki olukorra kontrolli alla võtta.
Theodore Sturgeon on öelnud, et igast asjast on üheksa kümnendikku rämps... vaat see jutt kuulub kindlasti sinna ülejäänud ühe kümnendiku hulka. Mõnus, pingeline ja psühholoogiline mõtteuperpall. Jutul on veel ka puänt, mis paneb asja üle veel pikalt mõtlema.