Sturgeon hakkas umet avaldama samal ajal kui Simac, Heinlein, van Vogt, Asimov, Bradbury, Leiber jne. Koos Bradbury ja Leiberiga erines ta tol ajal valitsevast ulme suunast, kus peatähelepanu oli pööratud tuleviku tehnoloogia kujutamisele. Sturgeon on alati püüdnud kirjutada nii, et tegelsed oleksid psühholoogiliselt usutavad, et nad elaksid. 50-ndatel aastatel vabanes ulmekirjandus paljudest tabudest ning Sturgeon sai võimaluse käsitleda oma loomingu peateemat: armastuse eri väljendusvorme. Vaadeldav romaan on kirjaniku tuntuim ja käsitleb tolle aja lemmikteemeks olnud psi-võimeid. See teos on hea inimkujutuse ja psühholoogilise tõepärasuse tõttu ka tänapäeval huviga loetav. Näiteks käsitleb sama teemat ka aasta hiljem Hugo saanud Cliftoni ja Riley “They’d Rather be Right” aga lugemiskõlbmatuse pärast on see täiesti unustatud. Vaadeldava romaani peategelasteks on idioodist telepaat; telekineetikust tüdruk; kaks tumma neegritüdrukut, kes suhtlevad teineteisega telepaatiliselt ning haldavad levitatsiooni; mongoloidne imik, kes kompuutri kombel oskab vastata kõigile küsimustele ning kodutu poiss, kes suudab üheainsa pilguga endasse imeda kaasvestleja kõik teadmised. Külahullust idioot kogub need veidrad olendid kokku ning koos moodustavad nad uue olendi, inimese järgmise arengulüli. Kuus aastat tagasi loetud raamat oli üsna põhjalikult ununenud ning pidin juba panema hindeks nelja kui hakkasin kõhklema: miks ma pärast raamatukoguraamatu läbilugemist selle endale hankisin? Lugesin nädalavahetusel uuesti läbi. Ilmselge 5: ei ajahammas seda pure!