See jutt meenutab peavoolu kirjanduse traditsioone, esimene paralleel tekkis Faulkneri võika realismiga. On olemas ema, kelle tütar Bianca on täiemõõduline idioot, kelle ainsaks kauniks osaks on valged, kaunid, aristokraatlikud käed. Poeabilisena töötav, mitte just kõige helgema mõistusega peategelane armub sõgedalt Bianca kätesse, kuni tüdrukuga abiellumiseni välja. Mis edasi saab võite ise arvata, see lugu on suhteliselt selgelt kirjutatud.