Dashkovi iseloomustuseks kõlbab kaks piirjoont – esiteks on ta lood võikad, rõvedad, masendavad, vägivaldsed ja kraabivad kokku kogu maailma kõige räpasema kõntsa; teiseks suudab Dashkov tihti päris hästi kirjutada ja meeleolu (arusaadavalt mitte jõulu- vms. meeleolu) luua, ent ei ole millegipärast võimeline oma lugudele/romaanidele head lõpuponnistust kirjutama. Oled juba lugemisega enese nii kaugele viinud, et äigaks, raisk, ämmale lihakirvega ;) ja siis tuleb mingi mannetu standardlõpp, mis parimal juhul vaid õlgu kehitama paneb. See lugu, mis räägib kõiges ning kõigis kibestunud, jalutu ning kusehaisuse sõjaveterani kättemaksust sellele neetud maailmale, on ses mõttes ebadashkovilik, et siin on ta isegi mingi (mis siis, et mitte väga originaalse ja üllatava) lõpuga hakkama saanud, ent meeleolu ning sissetõmbamisaeg teevad finishile siiski silmad ette. Keskmine neli, et pikk jutt kokku võtta.