Raamatupidaja D., kes viimase 20 aasta jooksul ühe ja sama õudusunenäo käes kannatanud on ja kes energeetikaosakonnas töötades paljudest teistest linnaelanikest paremini teab, millisel moel linn metroo käigushoidmise eest Maa-alustega arveldab, sõidab ometi 2 korda päevas metrooga tööle-koju, sest teab hästi, et on vabana suremiseks liialt nõrk ning prügimäel kõngemiseks liialt "tsiviliseeritud". Nii ta siis sõidab, kuni limast tilkuva mutandi veresoonis pilk ta peale pidama jääb ning saabub aeg sõidu eest tasuda.
Lohutu, ilge, rõve, masendav, painav, koletu, lootusetu - selliste sõnadega kiputakse Dashkovi loomingut reeglina iseloomustama ja enamus neist sõnadest kõlbab ka antud loo puhul. Paremat lõppu oleks tahtnud ja ehk paiguti (andku auväärt autor mulle andeks ja jätku mutandihordid mind tükkideks rebima saatmata) radikaalsemat toimetajakätt, ent üldkokkuvõttes oli lugu aus ja vihane.