Objektiivselt võttes ja õudusjutu kohta küllaltki hea. Ja ehkki sügavust võiks kõvasti rohkem olla, kohati see lugu mulle päris meeldis. Armastus on tõesti kummaline tunne. Isegi armastus ilu vastu. :)
Hästi sobivad selle jutuga kokku ka autori arutlused kummalisusest (raamatus "Dveri paranoii").. Paneksin nelja eriti pika miinusega....
Pealkirja vaadates tuli mulle kohe üks teine topisetegija meelde, aga see selleks. Jutule pole suurt midagi ette heita, mõtlesin, milline see topisetegija eluase välja võiks näha, võttis isegi muhelema...
Jutu viga on selles, et ta on kahjuks liiga etteaimatav, mul tuli kuskil peale paari lehekülge ja asjaolude tutvustamist kohe ette üks võimalik lõpplahendus ja... läkski enamvähem täkke. Nii et kena lugu, aga lõpp on liiga ettenähtav.