Mees leiab tänavalt koera, kes on suure veomasina alla jäänud... selgub, et koer elab veel. Mees avastab, et koer roomab talle järele... ilmselt vajab ta meest. Mees võtab koera enda juurde. Koer kosub kiirelt, kuigi ei võta palakestki suhu sellest, mida mees talle pakub. Tõsi, öösiti - mil mees ta välja laseb - ta siiski vist miskit sööb: koon on hommikul vere ja karvadega kaetud... mees püüab mitte mõelda sellele, millest koer toituda võib! Kaks üksildast hinge - mees ja tema must koer. Kuni... kuniks meest hakkab painama üks kinnisidee - ta peab koera toitma, koer peab sööma seda mida TEMA talle annab, sööma tema käest! Tõeliselt sadistliku painega õudusjutt, mis praegu kandideerib parima lühijutuna auhinnale "Strannik" (vene Nebula)!!!