Endine rugbymängija, pärast sportlasekarjäärile kriipsu peale tõmmanud vigastust lühikest aega väljaviskajana töötanud ja viimasel ajal maffiaisakeste turvamehe ja killerina elatist teeninud Vovtshik saab juhuslikult teada, et kohtuvõimudega väljakujunenud keeruliste suhete tõttu tahetakse ta "kasti panna". Haaranud kaasa ühe oma tööandja vanamutist ema (kes tuleb magama uinutada, kuna üritab Vovtshikul silmi peast kratsida ja hammustab teda valusasti), istub Vovtshik oma kallisse, mustalt läikivasse Roverisse ja kihutab vastu saatusele ehk ainsasse kohta, kus tal veel pääsemislootust on – tsooni...
Tegemist on sellise rõudstoori-tüüpi kirjatükiga, mis samas ebadashkovilikult malbe on. Tuhandetest omasugustest jutustustest (kinnine linn, kust enam välja ei saa, Suur Kuri, kes peatselt kohale ilmub ja kõik viimseni maha tapab) eristab käesolevat asjandust Vene (krimi)ilma tõetruust kujutusest tingitud eriline õhustik ja Vovtshiku hästi väljajoonistatud (antud juhul vist siiski -kirjutatud) kandiline mõttemaailm.