"Selles hotellis oli kuus miljardit tuba. Ja veel mõned miljardid maa-alustel korrustel. Sealt TA välja ilmuski. /.../ Ja algas kõik tühisest pisiasjast."
Hoolimatult laipu selja taha jättev "Elanik", salajane hullumaja, kust muuhulgas sõjaväeluurele "bioloogilist materjali" tarnitakse, selle võikad elanikud ning seksuaalselt väärastunud sanitar - sellised on kõnealuse loo pidepunktid. Ja see on TÕELISELT jälk lugu, nagu enamus (kui mitte kõik) Dashkovi lugusid olevat näib. Selline armutult inimolemuse kõige jäledamatesse nurkadesse tungiv konstruktsioon.
Aga (vastikustunnet alla surudes peab ütlema, et) hästi on see jutustus kirjutatud - aeglaselt end avav, kamaluga vihjeid pakkuv ja tugevaid närve eeldav. Lõpp on... teistsugune kui ma esialgu eeldasin, ent mitte paha. Kui järele mõelda, siis sugugi mitte paha.