Vormilt hüplik ja halvasti jälgitav, loodusteaduslikus osas jabur ja ka muu sisu poolest abitu.
(lühiromaan aastast 2001)
eesti keeles: «Täiskuusirp»
antoloogia «Nekromanteion» 2011
Kiitma peab autori autori oskust puänte paika seada: seda, et patsientide näol on tegemist šimpansitega, õnnestus tal kenasti esimese peatüki lõpuni varjata ja mulle tuli see küll täieliku üllatusena. Lugeda oli täitsa põnev, lugu on omapärane kokteil detektiivijutust ja klassikaks saanud "Ahvide planeedist" segatuna loomade õiguste teemaga. Kuid hoopis teine jutt on see, kas autor ka kuhugi välja jõuab... ja minu meelest nagu ei jõudnudki või ei saanud siis mina aru, mida ta lõppude lõpuks kogu selle kirjatükiga öelda tahtis. Kui point oli juhtida tähelepanu loomadega sooritatavatele eksperimentidele, siis oleks seda ka paremini teha saanud ja kui point oli milleski muus, siis jälle selgemini.
Häiris ka kuidagi rabe, nurgeline ja lihtlauseid kasutav vorm. Ning sellest enamgi veel šimpansite otsene kõne. Need kõnesüntesaatorid, mis neile kurku opereeriti, pidid ikka tõesti väga kehvad olema, kui nad pea arusaamatut teksti produtseerida suutsid. Lõpupoole hakkasin isegi aru saama, aga iseenesest suht tobe kirjanduslik võte. Igatahes nii sel kui ka eelnevatel põhjustel hindeks üle kolme välja ei pigista — midagi nagu selles loos oli, aga seda polnud just üleliia palju.