Tegelikult on nii, et nende märksõnade mainimesega on ka keskmise intellektiga lugejale, kes on lugemisega jutu teise pooleni jõudnud, ära öeldud loo lõpplahendus. Aga sama on teinud ka ajakirja Weird Tales toimetaja, kes on 1974. aasta suvenumbris (kus lugu esmakordselt ilmus), tutvustades enne loo teksti selle sisu. Eriti selge vihje annab tõdemus, et paljudes Ühendriikide ülikoolilinnakutes on tugev kasvupinnas nõiakunstile ja satanismile.
Peategelane on ülikooli õppejõud, veidi üle 40-aastane mees, kes on ilmselt küll tark inimene, aga naiste asjus saamatu - skoor on null. Ent naised talle meeldivad, ka noored üliõpilastüdrukud. Eriti Rosalie - ilus, aga rumal teise kususe tudeng. Ta on vähese ajumahuga neidist eraviisiliselt järgi aidata püüdnud, ent asjata. Nüüd on aga Rosalie üllatanud - saanud raskes testis 100st punktist 98. Ja spikedrdamine on välistatud. Õppejõule on see arusaamatu. Veel rohkem hämmastab teda aga Rosalie käitumine, kes kateedris temaga juttu ajades käitub kui armunu ja kutsub meest õhtul välja. Õnnest segane mees lähebki, aga selgub, et tee viib rannale mahajäetud maja juurde - ja tüdruk ei ole üksi. Selgub, et ka teised tema luuseritest ja tobudest sõbrad on viimasel ajal erinevates valdkondades suuri edusamme teinud.
Mingis mõttes muhe, ent tegelikult ikkagi mittemillegi erilisega silma paistev jutujubin. Vanuses 16-22 oleks see lugu mulle ilmselt väga meeldinud.