Kusjuures, muutus pole sugugi paha. Ma ei oskagi öelda, kumb parem oli, kas esimese osa ülekaalukalt sünged ja karmitoonilised pikemad lood või teise osa ülekaalukalt kergemad ja veidike lõbusamas võtmes lühemad lood. Mulle meeldisid nad mõlemad, kuigi nagu iga kogumikuga on siia sisse sattunud paska, millest võib ainult oletada, et autor oli koostajale sõber või meeldis muud moodi, et teda üldse sisse võeti.
Iga loo kohta on ka eraldi kirjutatud, seega ei hakka ma välja tooma mis selle kogumiku pärlid olid. Kohe esimene lugu, Robert Charles Wilsoni "Utriusque Cosmi" annab kogumikule väga hea ja ootusärava eelaimuse, mis tõsi küll viimase looni, John C. Wright`i loetamatu oksenduseni jõudmisel on mõnevõrra tagasi tõmmanud. Sinna vahele mahub aga väga häid, lihtsalt häid ja käib-kah lugusid küll ja küll. Hinne "kolm" ongi antud lugude tekitatud reaktsioonide võrdlemisi laia ulatust silmas pidades - täielikust hardast katarsisest kontrollimatu oksendamiseni.