Gardner Dozois

Dozois’ mõnevõrra kahtlasest valikust annab tunnistust asjaolu, et üsna suur osa lugusid on siia valitud kas Asimov’s Science Fictionist - ajakirjast, mille toimetaja Dozois (muidugi täiesti juhuslikult) on, või siis (samuti täiesti juhuslikult) antoloogiatest mille autor või kaasautor ta satub olema.

Peatun ainult tõeliselt headel lugudel, millele andsin „viie”, kusjuures ka „nelja”väärilisi lugusid oli siin küll. Madalamate hinnetega lugusid ei vaevu siinkohas mainima, eks igaüks, kellel viitsimist, vaata ise.

Ian McDonald „The Djinn’s Wife”. Briti uue laine autorite hulka kuuluva McDonaldi Cyberabadi sari on tõeliselt meeltköitev asi ja käesolev lühiromaan annab sellest sarjast päris hea ettekujutuse.

Kage Baker „Where The Golden Apples Grow”. Pealkiri annab ise selle loo mõistmiseks võtme kätte – eks need õunad kasva ikka seal, kus meid ei ole. Lugu ise räägib Marsi koloniseerimisest kahe üsnagi erineva poisi silme läbi, kes kumbki ihaldab teise elustiili.

Alastair Reynolds „Signal to Noise”. Reynoldsi tõeliselt mastaapsete kosmoseooperitega harjunud lugeja jaoks pisut aeglane ja rahulik lugu paralleelmaailmadest ja inimlikust traagikast.

Walter Jon Williams „Incarnation Day”. Tõeliselt vinge lugu küberlastest kuskil Päikesesüsteemi kuuluva planeedi kuul ja virtuaalsete laste probleemidest oma täiesti reaalsete vanematega.

Greg Van Eekhout „Far As You Can Go”. Pigem urban fantasy kui ulme, aga väga hea sellegipoolest. Lugu on ise liiga lühike, et siia midagi pikemat kirjutada.

Paul J.McAuley „Dead Man Walking”. Üsnagi Alastair Reynoldsit meenutav (aga reaalses elus nad ongi head sõbrad) tegevusrohke action jällegi mingilt Päikesesüsteemi kuult, kus spetsiaalselt sõja jaoks kasvatatud mõrvarist laboriinimese rahulikku elu rikub teine temataoline, kes on aga hakanud amokki jooksma.

Paolo Bacigalupi „Yellow Card Man”. Üsnagi McDonaldi Cyberabadi-sarja meenutav lühiromaan masendavast tulevikust, tegevuspaigaks paarisaja aasta kaugune Bangkok. Väga hea, üks kogumiku tippe.

Stephen Baxter „The Pacific Mystery”. Alternatiivajaloona algav (aga võibolla ka lõppev: lõpp annab tõlgendusteks mitmesuguseid võimalusi) lühiromaan hoopis teistsugusest 1950. aastast, kui meie seda tunneme ja kus tohutusuur tuumajõul liikuv lennuk lendab uurima, miks on katsed kaardistada Hiina idakalda ja Ameerika läänekalda vahelist ala jäänud ainult saladuslikult lõppenud katseteks.

Alastair Reynolds „Nightingale”. Sünge ja võigas, kergelt klaustrofoobiline kosmoseseiklus, kus tippasjatundjatest koosnev meeskond läheb spetsiaalse missiooniga hiigelsuurele haiglalaevale, äsjalõppenud sõja jäänukile. Väga võimas lugu.

Need olid siis puhta „viiega” hinnatud lood. 9/28 on minu meelest päris kõva tulemus, eriti kui eelmiste aastate mitte just väga vaimustusest oigamapanevaid kogumikke meenutada.

Julgen soovitada. Kas just nüüd 100 prossa adekvaatse, aga mingi pildi eelmise aasta angloameerika ulmest siit saab, ja minu meelest pole põhjust kurvastamiseks.

1. Cory Doctorow, I, Row-Boat. Selle loo algus on juba nii vinge et hindes pole kahtlust. (Korallriff ärkas üles ja ütles paadile: "Fuck off, see on minu territoorium.") Parajalt jaburaks see kõik muidugi kätte läheb, kuid ikkagi 5.

2. Robert Charles Wilson, Julian: A Christmas Story. Postapokalüptiline Ameerika ja kahe nooruki seiklused. Loetav, 4.

3. Michael Swanwick, Tin Marsh. Teineteist kõigest hingest vihkavad maagiotsijad Veenusel, kuumakindlates skafandrites ja päheistutatud kiibiga, mis teisele midagi paha teha ei lase. Ühel ütleb see üles. Loetav, aga paraku üsna keskpärane. 3.

4. Ian McDonald, The Djinn`s Wife. Djinn on tegelikult tehisintellekt ja tegu on pikemasse India-teemalisse sarja kuuluva looga. 4.

5. Benjamin Rosenbaum, The House Beyond Your Sky. [Huvitav, miks kogud umbes selle koha peal maoli käivad?] See jura tahab vist olla sügavamõtteline -- jumalad ja nuuksuv plikatirts. 2.

6. Kage Baker, Where the Golden Apples Grow. Lugu kahest poisist Marsi koloniseerimise aegadel, kes teineteise elustiili kadestavad. Hästi kirja pandud, kõrgeimast hindest lahutab vaid teatud situatsioonide otsitus, kuid see kvalifitseerub irisemiseks. 4.

7. Bruce McAllister, Kin. Väike poiss müüb mänguasjad ja üritab palgata võõrast rassist palgamõrvarit, et tema sündimata õele antaks eluõigus. Lühike, aga mõttetihe ja mõjuv; sundis lugema, ja kuna see on siis 2 kord, siis 5.

8. Alastair Reynolds, Signal to Noise. Tüüp käib kokkuleppel paralleelmaailma iseendaga oma naist keppimas, kes tema maailmas autoavariis surma sai, tolles aga edasi elab. Ulme ei kannata kriitikat ja tegu ongi rohkem inimsuhete lahkamisega. 3.

9. Jay Lake, The Big Ice. Jääd täis meteoriidikraater kaugel planeedil, kus superkangelased võõra tehnikaga ühtimise järel imelise kergusega veelgi superimaks saavad. 2.

10. Gregory Benford, Bow Shock. Teadlased, tavaline tänapäevane astronoomia tegijate tasemel ja mõõdukalt hämmastav avastus, taustaks grantide taotlemine ja muu administratiivne sebimine. No ma ei tea... Mulle meeldib lugeda selliseid tekste pärisasjadest, kirjandusena on see üsna igav ja inimesele, kes teaduslikku poolt kah ei jaga, ilmselt surmavalt igav. Nii et ei saa panna rohkem kui 3.

11. Justin Stanchfield, In the River. Esimene kontakt. Kalmaarisarnased elukad ja inimene, kes nende keskel elanud. Lõpp kiskus väga punnitatuks (sisse toodi millegipärast armukolmnurgad jmt naistekate kulinad), nii et ikkagi ainult 3.

12. Walter Jon Williams, Incarnation Day. Inimkond on liikunud päikesesüsteemi äärealadele, ressursside nappuse tõttu kasvatatakse lapsi täisealiseks saamiseni virtuaalselt, alles siis saavad nad keha. Tarkvara aga võib ju vanem tüdinedes või vihastades ära kustutada... Lugu on antud ühe sellise lapse silme läbi ja on tõsiselt hea. 5.

13. Greg van Eekhout, Far as You Can Go. Poisi ja roboti lugu postapokalüptilises maailmas. Erilist muljet ei jätnud, kuid lugeda kõlbas, 4.

14. Robert Reed, Good Mountain. Põhjatu ookeaniga kaetud planeet, millel mandrid ja saared ujuvast puust, ja seal puidu kõdunemise jmt pärast aegajalt korduva apokalüpsise eelõhtu. See ja muud settingu vindid on loo väärtus, lugu ise on suhteliselt veniv põgenemine katastroofi eest hiigelsuure, operatsioonidega akende jmt-ga varustatud ussi kõhus. 3.

15. David D. Levine, I Hold My Father`s Paws. Pealkiri ütleb kõik. 3.

16. Paul J. McAuley, Dead Men Walking. Peategelane on lühiealisena projekteeritud supersõdur, kes on otsustanud peale oma missiooni natuke elada. Paraku hakkab seal, kus ta elab, tegutsema teine temasugune, aga natuke vildaka katusega, mis seab ta situatsiooni, kas tema või see teine, sest teisedki taipavad, mis toimub. 4.

17. Mary Rosenblum, Home Movies. Et siis mälestuste müümine jmt. Jällegi sisuliselt naistekas, kus ulme vaid taustaks. "Naistekas" siin tähendab eksalteeritud ja tervet mõistust eiravat motivatsiooni. 2.

18. Daryl Gregory, Damascus. Usuhullud hakkavad levitama haigust, mis teatud staadiumis hallukaid paneb nägema; näevad nad arusaadavalt näiteks Jeesust. Tulemus on sünge. 4.

19. Jack Skillingstead, Life on the Preservation. Ajasilmus -- ühes päevas hoitav linn, tulnukad, kes sellega hakkama said ja ülejäänud Maa peaaegu hävitasid, noor neiu pommiga linnas... ainult et talle hakkab seal meeldima... Olgu, peategelased ei saanud ka toimuvast rohkem aru kui lehm lauda elektrist, aga ega see lugu kriitikat küll ühestki otsast ei kannata. 3.

20. Paolo Bacigalupi, Yellow Card Man. Kõnnib mingi vanamees mööda tänavat ja fetišeerib oma ülikonda... 1.

21. Greg Egan, Riding the Crocodile. 10000 aasta vanune paarike on otsustanud surra, aga enne tahaks veel midagi teha. See võtab siis järgmised nii umbes 100000 aastat ja kujutab endast varianti lasteluuletusest "mäe peal käis mürts, üks troll küsis saja aasta pärast, mis see on, teine vastas saja aasta pärast, et mutt, ja kolmas tõusis saja aasta pärast, et head aega, mulle ei meeldi lobasuud". Aga naljakas see lugu ei ole. 2.

22. Elizabeth Bear, The Ile of Dogges. 15 sajand, tsensor satub peale, kui tulnukas tulevikust käib pildistamas näidendit, mille ta hävitada kavatseb. Mõttetu. 2.

23. Ken MacLeod, The Highway Men. Jällegi tuumakatastroofijärgne Maa, nähtuna väikeste inimeste pilgu läbi. Muidu üsna ruunatud teema muudavad talutavaks briljantsed ja ääretult sapised kirjeldused sõja puhkemisest ja hea šoti murdes dialoog. 4.

24. Stephen Baxter, The Pacific Mystery. Alternatiivajaloolisel Maal hakkab aastal 1950 sakslaste tuumamootoriga hiigellennuk ületama Vaikset ookeani, millega pole veel keegi toime tulnud. Nagu arvata võis, on maakera sees peidus teine suurem maakera. NB! Edasistes näidetes kasutan teatud numbreid ja viiteid sisule, mis mõjuvad spoilerina, nii et need, kes ei taha, et põnevus rikutud saaks, jätke palun see lõik vahele!!! See lugu on kehastunud ulme viletsus -- kui ookeani kohal on lennatud umbes 8 päeva ja läbitud ca 80 000 km, ilmuvad ääretusse ookeani eksinud saarekestele mammutid, kui hiljem on lennatud aasta (minu arvutuste järgi siis ca 3,6 miljonit km), ollakse juba selja taha jätnud dinosaurused, saarekesed on kaetud vaid samblaga ja taevas muutub roheliseks. Ehk siis ajas tagasiliikumine, mis niikuinii on põhjendamatu, on kiirenenud tuhandeid kordi ja millegipärast ei segune atmosfäär miljardi aasta jooksul... Kui on reisi 25 päev ja pool moona läbi, peab kapten koosoleku (!?!) ja otsustatakse (!?!) edasi lennata... Millalgi toimuv õnnetus ei lase lennukit enam pöörata (!?!), igatahes ei saa meeskond sellega pea aasta jooksul hakkama, lõpuks aga tuleb üksi lennukile jäänud noor ajakirjanikust tibi sellega toime... Kuipalju jaburusi tuleb hunnikusse kuhjata, et lugejat vanduma saada? 2.

25. Carolyn Ives Gilman, Okanoggan Falls. Ulmele pole mõtet tähelepanu pööratagi, sest tegu järjekordse soovunelmaga, kus kavalad naised juhmidele meestele koha kätte näitavad. Ainus hea kild oli, milleks need tulnukad seda liiva vajasid -- nende planeet on nimelt väga kuiv ja vee asemel kasutatakse kõigis tualetitoimingutes... 2.

26. John Barnes, Every Hole is Outlined. Pikad tähelennud ja vaimud... Pole just halb, aga midagi head ka mitte. 3.

27. A. M. Dellamonica, The Town on Blighted Sea. Inimesed, tulnukad, kaotatud sõda ja et inimesed jäävad alati inimesteks. Noh, lugeda kõlbas. 3.

28. Alastair Reynolds, Nightingale. Retk ühele hukkunuks kuulutatud haiglalaevale, eesmärgiga kohtu ette tuua end arvatavasti seal varjav kindral-sõjakurjategija. Et siis punt valitud palgasõdureid ja quest, mis viib üüü-üsna ootamatu tulemuseni. Tõsiselt hea lugu, kuid kuigi lugesin seda kunagi varem mingis komandeeringus, leiab minusugune vana peer ikka hulga asju, mis mulle ei meeldi ja seega 4.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Ulme siiski päris ära ei sure. Võttes kokku need peaaegu 60 lugu kahest aastast, mida siin sisuliselt korraga arvustan, on omal kohal ikka kauged paigad ja ajad, võrreldes näiteks poole sajandi taguse ajaga on juurde tulnud küberpunk ja kahjuks on end püsivalt sisse kirjutanud ka genderfantaasiad. Silma hakkab, et ehmatavalt tõsine protsent oli täiesti jaburaid või lihtsalt arusaamatult halvasti teostatud jutte (arusaamatult siis selles mõttes, et mida need kogus teevad). See kõik oleks veel omal kohal, kui ei oleks üht murelikukstegevat tendentsi -- pole mitte üht väljapaistvalt veidrat või isegi eriliselt närvidelekäivat lugu. Mida sellest järeldada võib, ma veel ei tea...