Kasutajainfo

Gardner Dozois

23.07.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Gardner Dozois ·

The Year`s Best Science Fiction: Twenty-Third Annual Collection

(antoloogia aastast 2006)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)

23YBSee on vist umbes 5-s GD kogu, mida lugema olen juhtunud ja lühidalt -- mulle need meeldivad. Esiteks saab siit suhteliselt hea ülevaate, mis sel aastal lühiulmest ilmus ja mis seal salata, ka kerge äratundmisrõõm, kuna Hugo-Nebula lugusid ju enamasti juba loetud; noh, objektiivsemalt öelduna, asetuvad need pigem konteksti. Täpsustada tasub -- ka enda jaoks -- seda, et ma ei pea neid lugusid kindlasti aasta parimateks, nö absoluutseks tõeks, pigem saab hinnata trende. Sest kogus on ju lugusid, mis selge pahn.
Lugemisest on tegelikult möödas üle kahe kuu. Lugesin sel suvel vähe ja ei tahtnud enne arvustama hakata, kui ka järgmine kogu läbi. (Thanks to V.)

1. Ian McDonald, The Little Goddess. Lugu, mis jäi meelde. Mõnus selle sajandi SF, küberpungilik ja üsna helge settinguga. Sisu siis selles, et üks tüdrukuke Nepaalis jumalannaks kuulutatakse, mis aga ühtlasi tähendab raskusi siis, kui ta ükskord täiskasvanuks saab. Sellele loole on kirjutatud 2 arvustust ja seetõttu ma sisul pikemalt ei peatu, minu arvamus aga kattub Lauri omaga -- hea lugu, 5.

2. Paolo Bacigalupi, The Calorie Man. Hoiatuslugu, maailm, kus megakompaniid oma megasigadusi teevad. Seekord siis müüvad geneetiliselt muundatud viljaseemneid, mis resistentsed väga ilmselt nende endi poolt lahtilastud haigustele, millega hävitatud praktiliselt kogu muu taimestik. Jällegi ei peatu pikalt, sest sisu loo enda juures hästi lahti seletatud. Tõsi, loos on tehnilisi absurdsusi, kuid see on siiski hästi teostatud inimlikus plaanis. 4.

3. Alastair Reynolds, Beyond the Aquila Rift. Oo jaa... SF selle parimas tähenduses -- 5.

4. Daryl Gregory, Second Person, Present Tense. Võõrandumine, narkootikumid, usu abitus. Hea lugu, kuigi talumatult paljud asjad mõjusid kunstlikuna. Siiski tõsine üritus, mis ei lase halvasti suhtuda. 4.

5. Jay Lake, The Canadian Who Came Almost All the Way Home From the Stars. Esiteks, need lood, kus tüüp põlve otsas megavinge juraka kokku paneb, on oma poolteist sajandit hiljaks jäänud (mis sest, et seda teemat veel 50 aastat tagasi hoolega ekspluateeriti), teiseks -- ehk küll pealkirja abil -- mõtlesin mina poole jutu peal välja, mis mull see on ja kaua oodata tuleb... noh, et tegu muidugi järjekordse braanimaatriksi väärkasutusega, aga küllap teisedki sellega hakkama saaksid. Kui jutt ikka igast otsast logiseb, siis ei saa andeks anda apse, et agent -- agent! -- ei tule selle peale, et teda kogu aeg pealt kuulatakse. Ja nii edasi -- 2.

6. Michael Swanwick, Triceratops Summer. Lihtsalt kohutavalt armas lugu, 5.

7. Robert Reed, Camouflage. Jah, mage krimilugu, mis leiab aset planeedisuuruses kosmoselaevas surematute keskel. Maailmaga on küll vaeva nähtud, selle eest 3.

8. Ken MacLeod, A Case of Consilience. Lehitsesin, siis tuli meelde küll. Usumees hädas mõistusliku mülkaga... Anekdoot jah, aga selleks liiga pikk... 2 või 1... Algernoni oleks vist ikka läinud, nii et 2.

9. Bruce Sterling, The Blemmye`s Strategem. No ei saa jätta selle loo eelarvustajate poole pöördumata -- Veskimees ei võta sellest loost õppust, sest siis teenib ta Laurilt ausa 2-e! See on lugu, mille võiks kirjutada näiteks Hargla mõnel oma halvemal päeval kohutava hambavalu käes vaeveldes -- kõik nagu on, on ajastu ja on huvitavad, kuigi natuke stereotüüpsed tegelased ja... siis läheb kõik rappa, muutub loogikavabaks jandiks ja sul on kahju raisatud ajast. 2.

10. William Sanders, Amba. Mittevajalike ulmeliste elementidega lugu ameeriklasest Siberis, taustaks kliima soojenemine ja Hiina põgenikud. Bojevik niisiis, ja sellena selline keskpärane -- olustik pingutatud ja usutamatu ning lõpuks kirjutavad venelased ise selliseid palju paremini. 3.

11. Mary Rosenblum, Search Engine. Ühesõnaga, enamasti piisab arvustuste vaatamisest ja paarist reast, et lugu meelde tuleks, antud juhul ei aidanud lehitsemine kah. Ehk siis täiesti mõttetu lugu, 2.

12. Chris Beckett, Piccadilly Circus. Tühi London -- kõik on virtuaalreaalsusse kolinud -- ja natuke opakas kangekaelne vanamutt. Kurb ja kuidagi hingeminev lugu, 4.

13. David Gerrold, In the Quake Zone. Kui ma oleksin leebes tujus, saaks see lugu ehk minultki 3, aga ma ei ole. Alustaks LL arvustuse lõpust -- tolerantsus tolerantsuseks, aga siis palun kannatatagu ka see välja, et mina oksele hakkan. Vaadake, iga lugu kannab endas ajastu märke ja autori alateadlikke veendumusi. Ajarändude ja tugevalt erineva tasemega tsivilisatsioonide kohtumise teema variatsioone on alati olnud, et kui minu juures on elu lihtsam ja inimlikum ja mul on võimalus kedagi enda juurde kutsuda, nö päästa, siis keda? Kasvõi Strugatskite "Raske on olla jumal" -- päästetakse õpetlasi, sekka üks kena tibi, kes peategelasele meeldib. Lihtne, loomulik ja arusaadav. Olevus nimega David Gerrold asub siis päästma eelmise sajandi keskpaiga Ameerika teismelisi pederaste. Saate aru, tüüpidel on käes ajamasin ja ressursid ja läbi kogu ajaloo, üle kogu inimkonna on need, kes kõige rohkem päästmist vajavad -- ehk siis väärtuslikeim ja ebaõiglaselt rõhutuim osa inimkonnast -- 1964 a USA pederastid... Einoh, tõesti ei oldud nende suhtes tollal tolerantne, kuid mõelgem korraks... Kuipalju inimesi tapeti möödunud sajandi jooksul? Kuipalju juute hukati surmalaagrites, kuipalju stalinismi jalgu jäänuid Siberis, kuipalju kõigis erinevates genotsiidides! Kuipalju hukatakse veel täna Hiinas teisitimõtlejaid, mis toimub Tiibetis, Gruusias, Kurdistanis... Kuipalju naisi islamimaades lapsena sandistatakse (ümberlõikamiseks nimetatakse), kuipalju lapsi iga päeva erinevates sõdades hukkub või lihtsalt oma joodikutest vanemate poolt surnuks pekstakse... Ja seda kõike nagu ei olekski, supertehnika ja raudkõvad agendid tegelevad tähtsaimaga, ahastavad ja armastavad koos XX sajandi keskpaiga Ameerika pederastidega... Mõnedega on talumatult häbi samast liigist olla. 1.

14. Liz Williams, La Malcontenta. Sellest, et tegevus Marsile viia, ei saa veel ulmet. Tavaline soga või pahatahtlik soga, st 2 või 1... Ei anna mõõtu välja, lugu on lihtsalt tobe -- 2.

15. Stephen Baxter, The Children of Time. Katse vaadata pildikeste rea kaudu 30 miljoni aasta tagusesse tulevikku, iga sellise peategelaseks 11 a laps. Täielikult usutamatu jama, 2.

16. Vonda N. McIntyre, Little Faces. Miks küll selliseid jutte kirjutatakse? Et siis on mingitel kosmoses igaüks oma laevaga ringi kondavatel olevustel hunnik poolteadvuslikke nugilisi, mida nad mõnikord peale keppimist vahetavad ja mis kannavad partneri mälu. Kõlab lubavalt? Jah, aga suvalise gümnaasiumi ulmering genereerib sihukesi ideid üks minutis, lugu ennast aga ei ole. 2.

17. Gene Wolfe, Comber. See on jah nii segane jamps, et sisukokkuvõtet teha ei tasu. 2.

18. Harry Turtledove, Audubon in Atlantis. Well... Jah, ilmselt on see suurepäraselt teostatud Hard Alternate History, aga mina vist selle žanri fänn ei ole. Ajastu, olustik, õhustik -- kõik on nagu paigas, aga igav on. HT kirjutab muidugi hästi, sestap 3.

19. Hannu Rajaniemi, Deus Ex Homine. Kui välja arvata hunnik päris kvoteeritaval tasemel ulmetulevärki, sarnaneb lugu umbes miljardile tühikirjandusteosele, kus autor punnitab situatsiooni ja lõpuks üritab puändi pähe serveerida mingit veerandisendist ideed. 2.

20. Steven Popkes, The Great Caruso. Nanotehnoloogia abil odava tubaka tootmine läheb pisut valesti. Jälle ühe vana anekdoodi ümberjutustus, aga anekdoodi kohta kole pikk. Siiski oli selles niipalju vildakat muhedust, et halvasti suhtuda ei saa. 3.

21. Neal Asher, Softly Spoke the Gabbleduck. Kosmoseseiklus, mis näib olevat konstrueeritud vaid selleks, et näidata, kui hea, tark ja tugev on too salapärane gabbleduck. 3.

22. Alastair Reynolds, Zima Blue. Lisada veel midagi loo juures olevale 2-le arvustusele oleks spoiler. Sellised lood ei ole päris minu maitse, aga väga hea on see lugu ikka. 4.

23. David Moles, Planet of the Amazon Women. GD väidab, et autor on leidnud vanale teemale värskema lähenemise. See ei ole tõsi. Kui maha arvata põhjenduseta kokku kuhjatud ulmestambid ja pseudoteaduslik mula, ei jää järgi midagi. Et siis salapärane haigus, mis ühel planeedil on tapnud kõik mehed. Planeedile laskub imevidinaid täisriputatud pede, kes arvab, et tal on uusi ideid. Lõppu ära ei räägi, aga paremaks ei lähe. 2.

24. Dominic Green, The Clockwork Atom Bomb. Agent leiab ühe Aafrika riigi mingist laost veidrad asjandused. Ta teab, mis need on -- pööraselt ohtlikud asjandused. Ta teatab, kuhu vaja, teda püütakse takistada, kuid see pole peamine. Lugu on paljus konstrueeritud loengule, mida too agent lõpuks paarile asjaosalisele peab, aga see, mida ta räägib, on hea. 4.

25. Chris Roberson, Gold Mountain. Hiina on ehitanud kosmoselifti, kasutades lihttöödel vaeseid valgeid ameeriklasi. Kopeerin siia KS arvustuse, sest lisada pole midagi: " Vaat` see on tõeline okse... Ühelt poolt uskumatult ajuvaba alternatiivajalugu, teiselt poolt sentimentaalne tatilörin. Võeh!" 1.

26. Gwyneth Jones, The Fulcrum. Segane jama mingist Päikesesüsteemi äärealadel hängivast jaamast, kus suuresti mingite koomiksitegelastega sarnanevad tüübid üksteiselt mingit teisest dimensioonist kogemata saadud imelist substantsi üle üritavad lüüa. 2.

27. Peter Watts, Mayfly. Ajuta sündinud tüdruk, kelle teadvus arvutis. Kahe oleku vaheline konflikt. Mõned head mõtted, mõned päris head inimlikud vaatenurgad, aga üldiselt keskpärane. 3.

28. Elizabeth Bear, Two Dreams on Trains. Kui ulme maha arvata, jääb järgi lugu sellest, kuidas pidetu ja valestimõistetud teismeline end grafiti kaudu teostab. 2.

29. Joe Haldeman, Angel of Light. Täiesti külmaks jättev lugu inimkonna allakäigust, sekka isegi mitte eriti pahatahtlike tulnukaid. 2.

30. James Patrick Kelly, Burn. Oeh... On vist eriline sadism panna kogu lõppu lühiromaan, mis mitte igale maitsele ei ole. On üks "kultuurilises karantiinis" elav ühiskond mingil planeedil. Inimkond on asustanud tuhandeid planeete, aga selle ühe on ära ostnud keegi, kes tahab säilitada ürgset ja puhast inimest. Paraku elasid planeedil enne veel mingid, kes ei lepi sellega, et kõik metsaga tahetakse katta ja nemad minema suruda, sestap nad põletavad metsi. Peategelane, tuletõrjuja on alguses haiglas ja hakkab mängima sidesüsteemiga. Vaadake, haigla kasutab kõrgtehnoloogiaid, arst näiteks, kes elab kusagil hoopis teisel planeedil, on kohal ainult virtuaalselt. Sidesüsteemis saab ta näiliselt juhuslikult kokku kellegi väga veidra tegelasega, kes "teeb õnne". Tundub, et kellelgi laias ja peategelase jaoks lootusetult kaugele arenenud universumis on nende planeedil toimuva kohta eriarvamus. Paraku kõik see, mis kokku tuleb, ongi lõpuni kuidagi jabur ja pidetu. 3.

Ehk siis Harju keskmine. Lühidalt ei oska küll muud öelda, kui et meil siin Eestis pole asjad üldse halvasti...

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: