Kordustrükkide antoloogia, mis tegeleb Ameerikas nii populaarse müüdi kui inglitega. Enamus autoreid siiski tipp-ulmekirjanikud, mingit halleluuja ja imetegeude üle esoteerilist halisemist siin pole. Tase on siiski paraku üsna ebaühtlane.
Silverbergi “Basileus”, Zelazny “…Faioli”; K.Dicki “Upon Dull Earth” ja Kearnsi “Grave Angels” kuuluvad tippsaavutuste hulka; suurt viga pole ka Lisa Goldsteini “Alfredil”. Ülejäänud naiskirjanike sepitsused – Pat Cadigani “Angel”; Friesneri “All Vows” ja Kate Wilhelmi “And the Angels sing” pole suuremad asjad.
Silverberg teebki vast antoloogia kõige huvitamava inglikäsitluse – tema tiivulised eksisteerivad vaid virtuaalmaailmas. Zelazny poeetilis-lüüriline erootiline ingel on samuti meeldejääv; Dick mõjuavaldav nagu alati. “Dull Earth” on vist üks tema vähetuntumaid jutte, ent igati suurepärane. Diklik, võiks öelda – jutt teeb mitu puänti järjest, kasvab ja areneb üsnagi õudsetel radadel. Kearnsi “Hauaingel” on aga stiilipuhas jubedusjutt.
Kaks kõige halvemat asja on Yoleni “Angelica” ja Pat Cadigan. Midagi kokkuvõtteks on keeruline öelda, iga autor tegeleb millega talle olulisega – Goldstein holokaustiga näiteks. Koostajatele on ka raske midagi ette heita, ega valik suur ei olnud ja nõrgemad jutud lihtsalt pidid sinna sisse minema.
Kaheks kõige paremaks on minu meelest Silverberg ja Kearns.
Silverbergi “Basileus”, Zelazny “…Faioli”; K.Dicki “Upon Dull Earth” ja Kearnsi “Grave Angels” kuuluvad tippsaavutuste hulka; suurt viga pole ka Lisa Goldsteini “Alfredil”. Ülejäänud naiskirjanike sepitsused – Pat Cadigani “Angel”; Friesneri “All Vows” ja Kate Wilhelmi “And the Angels sing” pole suuremad asjad.
Silverberg teebki vast antoloogia kõige huvitamava inglikäsitluse – tema tiivulised eksisteerivad vaid virtuaalmaailmas. Zelazny poeetilis-lüüriline erootiline ingel on samuti meeldejääv; Dick mõjuavaldav nagu alati. “Dull Earth” on vist üks tema vähetuntumaid jutte, ent igati suurepärane. Diklik, võiks öelda – jutt teeb mitu puänti järjest, kasvab ja areneb üsnagi õudsetel radadel. Kearnsi “Hauaingel” on aga stiilipuhas jubedusjutt.
Kaks kõige halvemat asja on Yoleni “Angelica” ja Pat Cadigan. Midagi kokkuvõtteks on keeruline öelda, iga autor tegeleb millega talle olulisega – Goldstein holokaustiga näiteks. Koostajatele on ka raske midagi ette heita, ega valik suur ei olnud ja nõrgemad jutud lihtsalt pidid sinna sisse minema.
Kaheks kõige paremaks on minu meelest Silverberg ja Kearns.