Arkham esineb paljudes HPL-i juttudes ja paljudes teiste autorite teostes. Seetõttu on mõistetav kogumikus kirjutavate kirjanike soov vanast teemast midagi uut välja mõelda, olla võimalikult originaalne. Mulle meeldivad pigem traditsioonilisemad ja seetõttu turvalised lood. Eksperimenteerimine ei paku lugemismõnu. Näiteks Brian M. Sammonsi loos "Disconnected" saadetakse Arkhamisse politseinik, kes peab selgitama eelmise sinnaläinud korrakaitsja kadumist. Lugu on esitatud lühikeste, suhteliselt seosetute lõikudena, mis paigutuvad erinevatesse aegadesse, kohtadesse ja kirjeldavad toimuvat erinevate tegelaste silme läbi. Nagu mosaiikmõistatus. See on üks kahest loost, kus tegutseb Pinkertoni eradetektiivibüroo.
Traditsiooniline/turvaline jutt on aga Ron Shifleti "They Thrive in Darkness". Baarileti ääres tutvuvad kaks meest. Üks räägib oma kodukeldrist, mille seinale on ilmunud helendav ukse kujutis. Koos lähevad purjus mehed seda kummalist nähtust vaatama. Lõhutakse sein ja jõutakse sügavasse maa-alusesse käigustikku, mis kõigi arvestuste kohaselt peaks asuma Arkhami kalmistu all... Traagilise lõpuga lugu.
Michael Dziesinski "Burnt Tea" ühendab Mythose Jaapani kultuuriga. Miskatonici Ülikooli raamatukogu õuele ehitatakse jaapani teemaja - Jaapanlasest õppejõud on saanud vastava loa. Nagu selgub, on teemaja mõte hoopis sügavamal. Ülepingutatud lugu. Idde mõttes on huvitavaim tekst hoopis David Conyersi "Regrowth", mis saab alguse sellest, et Miskatonici ülikooli botaanikalaborisse kutsutakse eradetektiiv ja palutakse üles leida kaduma läinud professor. Juhtlõngaks näidatakse talle kummalist bioloogilist organismi.
Kogumik on ühtlase tasemega, tipud ja täielik saast puuduvad. Ja selliseid ühe-teema-antoloogiaid soovitan lugeda aeglaselt, üks lugu päevas, et tekstid peas kohe segi ei läheks.