Joe Abercrombie

Matti on võetud loomulikult westernist kui žanrist. Kusjuures, mitte sest klassikalisest - kuigi ka klassikalise westerni elemente on äratuntavalt näha - vaid žanri hoopis ümberdefineerinud nn. revisionistlikust westernist. Algus, kus röövitakse lapsed ja nendega seotud inimesed matavad surnud ja vannuvad kurjategijad leida ja nad tappa ning lapsed tagasi tuua on kui tõmmis klassikalisest John Wayne`i westernist "The Searchers". Crease`i linnakeses toimuv aga oli üsna kõvasti matti võtnud revisionistlikust sarjast "Deadwood". Mis puutub Cosca palgasõdurite retke Draakonirahva juurde, siis vähemalt minule tõi see silme ette võikuseni vägivaldse, kõhedust ja õõva tekitava pahupidi revisionistliku westerni austajate kultusteose, Cormac McCarthy "Blood Meridian`i". Eks neid tsitaate või igaüks leida niipalju kui kulub, Clint Eastwoodi "The Unforgiven`ist" Costneri "Tantsib koos huntidega`ni".

Abercrombie raamatutega on see lugu et nad loevad ennast ise. Leheküljed muudkui pööravad ja 450 lehekülge saab läbida väga kiiresti. Hindeks tuleb siiski "neli", aga see on selline soliidne, tugev, plussiga "neli", praktiliselt "viis miinus".

Tekkis tahtmine "The First Law" triloogia üle lugeda.

Abercrombiega ei ole midagi niisugust juhtunud.

Kõik tema kolm romaani, mis järgnesid "First Law" triloogiale, tunduvad lugedes piisavalt värsked. Suurelt jaolt kindlasti tänu sellele, et kõigis neis tuuakse sisse uued peategelased. Maailm, kus nad tegutsevad, võib ju sama olla, aga seda näidatakse meile iga kord uuest vaatenurgast. Tänu sellele ei teki lugedes tunnet et tegu on mingi Hollywoodi stiilis järjega, kus üks kord edu toonud skeemi üha uuesti korrates üritatakse publikust veel üks aplaus (või peotäis dollareid) välja väänata. Iga kord algab uus lugu põhimõtteliselt nullist ja lugeja saab koos uute tegelastega asuda seda maailma uuesti avastama. Seosed varasemate romaanidega on muidugi olemas ja nende äratundmine pakub lugemisel kindlasti lisaväärtust aga ei ole kohustuslik.

Teiseks, Abercrombie ei ole eriti keskendunud sellele et mõelda välja mingi eriti lahe ulmemaailm millega lugeja oimetuks lüüa. Kui see õnnestub, siis muidugi romaanisarja esimene osa vaimustab kõvasti lugejaid. Kui aga teises osas on maailma uudsus kadunud ja selgub et autoril midagi peale selle ei olnudki pakkuda? Siis on halvasti. Abercrombie on oma maailmas igasuguse üleloomuliku elemendi suhteliselt miinimumini viinud. See on ka üks neist asjaoludest, tänu millele õnnestub tal oma romaanides tempot üleval hoida - ei ole vaja iga kord uuesti üle seletada mingeid asju mis püsilugejatele on juba varasemast teada, uute lugejate jaoks aga tõmbavad lihtsalt tempot maha. Abercrombie on peamiselt siiski action-kirjanik. Ja iseenda poolt iga romaaniga üha kõrgemale seatava lati on ta seekord jälle suutnud ületada. Kui kaua veel?