Kui juba triloogia oli jõhker, realistlik ja iroonilisel moel vaimukas, siis "Best Served Cold" lööb kirjanikku enda seatud rekordit. Raamat nimelt viib küünilisuse ja naturalismi täiesti uude tippu hiilates erakordselt räigete vägivalla ja ka suguelu kirjeldustega (mis loomulikult pole väärtus omaette). Fantasy vanast lainest - nimetagem seda tolkinistlikuks - on uus laine valgusaastate kaugusel. Abercrombie (ja teiste fantasy uue laine kirjanike) maailma ei tahaks sattuda ükski terve mõistusega inimene. Selles raamatus ei ole "häid" ja "pahasid". Kõik tegelased vaatamata oma tegudele on erakordselt hästi motiveeritud ja sooritavad tegusid, mida võib lugeda nii headeks kui pahadeks.
Lugu saab alguse kui palgasõdurite jõugu "Tuhat mõõka" pealikud Monzcarro ja Benna Murcatto lähevad oma tööandja, Talinsi hertsogi Orso juurde uusi plaane hauduma. Orso juures aga tehakse neile atentaat, Benna saab surma aga üliraskelt haavatud Monza jääb vaatamata aknast väljaviskamisele siiski ellu. Keegi kummaline arst puhub talle eluvaimu sisse ja paranenud, kuid siiski rängalt vigastatud Monza vannub mõrvamise juures olnud 7 meest maha lüüa, lõpetades hertsog Orsoga. Üldiselt tõi nii see algus kui ka mõned kohad edasi silme ette Tarantino "Kill Billi".
Monza ajab kokku kõige erinevamatest kaabakatest koosneva jõugu ja asub teda oma arust tapnud mehi ükshaaval maha nottima. Tema jõuku kuuluvad muuhulgas Põhjast saabubud barbar Shivers, kes tuli lõunasse paremaks inimeseks saama (spoiler: see ei õnnestu tal, vähemalt mitte selles mõttes nagu ta alguses plaanis), "Tuhande Mõõga" endine juht, lootusetu joodik Nicomo Cosca, kelle vaenlaseks olla on tunduvalt ohutum, kui sõbraks, Styria meistermürgitaja Morveer oma abilise Day`ga, numbrimaaniaga massimõrvar ja endine vang Friendly ja endine piinaja Vitari.
Romaan kirjeldab selle lõbusa kamba seiklusi Styria erinevates linnades, kus nad jälitavad ja mõrvavad Monza ja ta venna tapnud mehi. Ütlematagi on selge, et mitte kõik tegelased ei näe raamatu lõppu. Samuti laseb kirjanik asjaolude selgumisel senised "kurjategijad" muutuda vaat et asjalikeks inimesteks ja süütu ohver pole tegelikult nii süütu midagi. Ükski asi pole päriselt nii nagu ta paistab, usaldada ei saa absoluutselt mitte kedagi, kokkulepped ja ausõnad ei maksa mitte midagi ja lugeja ei saa kohe üldse mitte aru, kellele kaasa tunda või keda vihata, naudib sealjuures aga kogu seda tegevust enneolematul moel. Abercrombie vihkab kaarte ja igasugu seletusi raamatu ees ja taga; nii avanevad selleski raamatus igasugu maailma puutuvad asjaolud üsna aeglaselt, juhuslike vihjete ja jutukatkete kaudu. Triloogia eelnev lugemine tuleb muidugi kasuks, nagu öeldud on üsna suur osa tegelasi eelnevalt - küll üsna põgusalt - sealt läbi käinud.
Fantasy uut lainet iseloomustabki hüperrealism, Abercrombie viib selle aga täiesti uuele tasemel. Sellist jõhkrat raamatut ei olnudki juba tükk aega kätte sattunud, mõningad keskaegsed sõjapidamise ja vangide ülekuulamise meetodid tõid silme ette Enn Kippeli "Suure nutu ajal", mis pole ka just nõrganärvilistele mõeldud. Abercrombie raamatus muidugi pehmendavad julmade kohtade jälkusi üsna kõva iroonia ja enesekriitiliselt kaine pilk, millega tegelased suhtuvad nii endisse kui oma tegemistesse. Eriti käib see viimane Cosca kohta, kelle joomarlust ja poolevahetusi oli eriliselt mõnus jälgida. Abercrombiel on õnnestunud oma tegelased väga loomulikeks ja ehedateks kirjutada. Isegi psühhopaadist massimõrvar Friendly arutlusi oli lõbus lugeda.
Üldiselt - ilmselt selle aasta raamat nr. 1. GRRM-i koha pealt ei tule tõenäoliselt mitte midagi ja ka mõned teised kirjanikud, kelle teoseid arvustaja iseäranis kannatamatult ootab, ei tule sellel aastal millegiga välja. Aga Abercrombie trooniks arvustaja isikliku edetabeli eesotsas isegi kui kõik oodatud kirjamehed oleks sellel aastal raamatu ilmutanud.Soovitan. Kui lugeja just paadunud fantasyvihkaja pole (leidub ka selliseid veidrikke), peaks üsna räige ja naturalistlik elamus olema garanteeritud.