Kasutajainfo

Joe Abercrombie

31.12.1974-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Joe Abercrombie ·

Best Served Cold

(romaan aastast 2009)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Joe Abercrombie saabus fantasysse oma triloogiaga "The First Law" ja maandus kohe enam-vähem tipus või tipu lähedal. Triloogia oli isegi fantasy uue laine jaoks enneolematult jõhker, samas irooniline, kohati naljakas, kohati õudne ja hiilgas üldse eheda naturalismiga. "Best Served Cold" on iseseisev romaan, mis paigutub küll "The First Law" maailma ja kus enamus peategelasi vilksatas läbi kõrvaltegelastena triloogiast, mida saab aga suurepäraselt lugeda, ilma "The First Law`st" aimu omamata.

Kui juba triloogia oli jõhker, realistlik ja iroonilisel moel vaimukas, siis "Best Served Cold" lööb kirjanikku enda seatud rekordit. Raamat nimelt viib küünilisuse ja naturalismi täiesti uude tippu hiilates erakordselt räigete vägivalla ja ka suguelu kirjeldustega (mis loomulikult pole väärtus omaette). Fantasy vanast lainest - nimetagem seda tolkinistlikuks - on uus laine valgusaastate kaugusel. Abercrombie (ja teiste fantasy uue laine kirjanike) maailma ei tahaks sattuda ükski terve mõistusega inimene. Selles raamatus ei ole "häid" ja "pahasid". Kõik tegelased vaatamata oma tegudele on erakordselt hästi motiveeritud ja sooritavad tegusid, mida võib lugeda nii headeks kui pahadeks.

Lugu saab alguse kui palgasõdurite jõugu "Tuhat mõõka" pealikud Monzcarro ja Benna Murcatto lähevad oma tööandja, Talinsi hertsogi Orso juurde uusi plaane hauduma. Orso juures aga tehakse neile atentaat, Benna saab surma aga üliraskelt haavatud Monza jääb vaatamata aknast väljaviskamisele siiski ellu. Keegi kummaline arst puhub talle eluvaimu sisse ja paranenud, kuid siiski rängalt vigastatud Monza vannub mõrvamise juures olnud 7 meest maha lüüa, lõpetades hertsog Orsoga. Üldiselt tõi nii see algus kui ka mõned kohad edasi silme ette Tarantino "Kill Billi".

Monza ajab kokku kõige erinevamatest kaabakatest koosneva jõugu ja asub teda oma arust tapnud mehi ükshaaval maha nottima. Tema jõuku kuuluvad muuhulgas Põhjast saabubud barbar Shivers, kes tuli lõunasse paremaks inimeseks saama (spoiler: see ei õnnestu tal, vähemalt mitte selles mõttes nagu ta alguses plaanis), "Tuhande Mõõga" endine juht, lootusetu joodik Nicomo Cosca, kelle vaenlaseks olla on tunduvalt ohutum, kui sõbraks, Styria meistermürgitaja Morveer oma abilise Day`ga, numbrimaaniaga massimõrvar ja endine vang Friendly ja endine piinaja Vitari.

Romaan kirjeldab selle lõbusa kamba seiklusi Styria erinevates linnades, kus nad jälitavad ja mõrvavad Monza ja ta venna tapnud mehi. Ütlematagi on selge, et mitte kõik tegelased ei näe raamatu lõppu. Samuti laseb kirjanik asjaolude selgumisel senised "kurjategijad" muutuda vaat et asjalikeks inimesteks ja süütu ohver pole tegelikult nii süütu midagi. Ükski asi pole päriselt nii nagu ta paistab, usaldada ei saa absoluutselt mitte kedagi, kokkulepped ja ausõnad ei maksa mitte midagi ja lugeja ei saa kohe üldse mitte aru, kellele kaasa tunda või keda vihata, naudib sealjuures aga kogu seda tegevust enneolematul moel. Abercrombie vihkab kaarte ja igasugu seletusi raamatu ees ja taga; nii avanevad selleski raamatus igasugu maailma puutuvad asjaolud üsna aeglaselt, juhuslike vihjete ja jutukatkete kaudu. Triloogia eelnev lugemine tuleb muidugi kasuks, nagu öeldud on üsna suur osa tegelasi eelnevalt - küll üsna põgusalt - sealt läbi käinud.

Fantasy uut lainet iseloomustabki hüperrealism, Abercrombie viib selle aga täiesti uuele tasemel. Sellist jõhkrat raamatut ei olnudki juba tükk aega kätte sattunud, mõningad keskaegsed sõjapidamise ja vangide ülekuulamise meetodid tõid silme ette Enn Kippeli "Suure nutu ajal", mis pole ka just nõrganärvilistele mõeldud. Abercrombie raamatus muidugi pehmendavad julmade kohtade jälkusi üsna kõva iroonia ja enesekriitiliselt kaine pilk, millega tegelased suhtuvad nii endisse kui oma tegemistesse. Eriti käib see viimane Cosca kohta, kelle joomarlust ja poolevahetusi oli eriliselt mõnus jälgida. Abercrombiel on õnnestunud oma tegelased väga loomulikeks ja ehedateks kirjutada. Isegi psühhopaadist massimõrvar Friendly arutlusi oli lõbus lugeda.

Üldiselt - ilmselt selle aasta raamat nr. 1. GRRM-i koha pealt ei tule tõenäoliselt mitte midagi ja ka mõned teised kirjanikud, kelle teoseid arvustaja iseäranis kannatamatult ootab, ei tule sellel aastal millegiga välja. Aga Abercrombie trooniks arvustaja isikliku edetabeli eesotsas isegi kui kõik oodatud kirjamehed oleks sellel aastal raamatu ilmutanud.Soovitan. Kui lugeja just paadunud fantasyvihkaja pole (leidub ka selliseid veidrikke), peaks üsna räige ja naturalistlik elamus olema garanteeritud.

Teksti loeti inglise keeles

Fantasy "uue laine" teoste üheks tunnusjooneks näib olevat igasuguse üleloomuliku elemendi viimine miinimumini. Abercrombie on siin minu meelest jõudnud nii kaugele et soovi korral saaksin selja sirgu lüüa ning selgelt ja kindlalt öelda - kuna pole ulme siis põhimõtteliselt ei kommenteeri!Lisaks sellele, et tegevus toimub väljamõeldud maal (mis minu jaoks millegi poolest peale kohanimede ei eristu keskaja Euroopast) leiame siit ainult paar kõrvaltegelast kellel tundub olevat pisut üleloomulikke võimeid. Samas ei näe ma selles asjaolus iseenesest põhjust raamatut kuidagi halvustada. Lugeda tasus kindlasti.

Viimasel ajal tavaks saanud sarjadega võrreldes torkas silma ka üks oluline erinevus teose ülesehituses - tegevus on edasi antud küllaltki lineaarselt, erinevad peatükid ei hüple erinevate tegevusliinide ja tegelaste vahel, iga järgmine peatükk algab enam-vähem sealt kus eelmine lõppes. Nii et keda just see hüplik stiil on uuema fantasy juurest eemale peletanud, sellele peaks käesolev teos sobima. Samuti ei tundnud ma ennast kuidagi häirituna sellest et ma "First Law" triloogiat lugenud pole.

Teksti loeti inglise keeles

Joe Abercrombie tõusis oma "First Law" triloogiaga fantaasiakirjanduse tippu võrdlemisi kiiresti, sest tegu oli tõepoolest heade raamatutega. Nüüd aga seisab autoril ees märksa raskem ülesanne - saavutatud taseme hoidmine, sest latt sai väga kõrgele seatud. "Best Served Cold" jätkub põhimõtteliselt sealt, kus "First Law`i" viimane raamat pooleli jäi, kuid sedapuhku täiesti uute kesksete tegelaste, kes on küll sarjast varem juba läbi käinud, ning täiesti uue tegevuspaigaga. Lugu ise on lihtne, keskendudes ühe reedetud naise kättemaksule, kuid selle käigus otsustatakse ära ja jagatakse ümber maade ja rahvaste saatused. Jätkub ka "First Law`ist" alguse saanud vastaseis kurja ja vähem kurja vahel. Tegelased autorile omaselt mitmekülgsed, hea ja halb ei eristu väga selgelt. Üldjoontes on selline lähenemine igati tervitatav, sest ka päris elus pole inimesed ainult head või ainult halvad, kuid Abercrombie on selle täiesti uuele tasemele viinud. Isegi tema positiivsed tegelaskujud on pigem halvad, mis muudab neile kaasa elamise, ükskõik kui õigustatud nende lõppeesmärk ka ei oleks, suhteliselt raskeks. "Best Served Cold" on teos, mis hiilgab oma naturalismi ning ambivalentsusega. Lugeda on kindlasti huvitav, kuid ma ei saa puhta südamega öelda, et ma seda väga nautinud oleksin. Sellepärast ka ainult neli
Teksti loeti inglise keeles

Ega see romaan sama kirjaniku triloogiast (mida mõne aasta eest lugema sattusin) niiväga erinegi-lurjused ja maniakid tapavad, piinavad ning reedavad üksteist. See lause oleks romaanile parim sisukokkuvõte. Ainult maagiat on romaanis veel vähem kui triloogias.

Sellest, miks kaasaegne briti fantasykirjanik kirjutab nii naturalistlikus ja küünilises laadis, on muidugi lihtne aru saada. Ingliskeelses maailmas domineeris fantasys ju väga pikalt tolkinistlik ninnunännutamine a la haldjad, ükssarvikud, hea ja kurja võitlus jne. George R. R. Martin tõestas, et saab ka teisiti edukas olla ja eks nüüd, kui "karmim" stiil kirjastuste ning fännide poolt aksepteeritud on, lükatakse pendel sujuvalt teise äärmusse. SF-ga oli omal ajal ju sama-kuni eelmise sajandi keskpaigani kirjutati väga konservatiivses stiilis, siis tuli "Uus laine", seksi- ja narkoteema jne. Millegipärast arvan, et lähema paarikümne aasta jooksul, kui uut tüüpi stiiliga pole enam kedagi võimalik šokeerida, jäävad käesolevat tüüpi pigem minevikku. Eks selles kirjutamislaadis peitu nii Abercrombie` tugevus kui ka nõrkus-kui ikka teksti lugedes tead, et kõik tegelased on nagunii lurjused, siis mingil hetkel kaob huvi nende tegemiste vastu ära. Muide, kusagil kahe kolmandiku peal näis autor mõistvat, et on vindi üle keeranud, misjärel reetmiste, piinamiste ja sandistamiste arv mõnevõrra vähenes.

Tegevuskoht Styria meenutab kõige rohkem renessanssiaegset Itaaliat, seda nii oma linnriikide-vaheliste sõdade, kunstilembeste valitsejate kui ka palgasõdurite poolest. Seega pole ka tegelaste nimed itaaliapärased mitte juhuslikult.

Teksti loeti inglise keeles

Muidu oli raamat väga hea, kuid algus jäi veidi venima ja tekitas kerge tülgastuse. Samas oli mul selline olukord, et midagi muud mul ka lugeda ei olnud ja seetõttu pidin edasi lugema. Õnneks oli teine pool raamatust väga hea.
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: