Kasutajainfo

Joe Abercrombie

31.12.1974-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Joe Abercrombie ·

Last Argument of Kings

(romaan aastast 2008)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.3
Arvustused (10)

Triloogia "The First Law" väärikas finaal. Kõik eelmistes osades juhtunud sündmused saavad lahenduse, või vähemalt mingisuguse seletuse. Terve rida peategelasi lüüakse maha ja õnnelikust imalast lõpust a la Tolkien on asi nii kaugel kui veel vähegi olla saab. Lõpp jätab suhu kergelt paha maitse isegi.

Tegu nn. uue fantasyga, mille märkimisväärseimaks esindajaks tuleb lugeda George R.R.Martinit, kes aga on kahjuks hauganud suurema tüki, kui suhu mahub ja vaevleb oma lõpetamata sarja viimaste osade sünnitusvalude juures. Abercrombie` puhul seda viga pole, sari on kenasti lõpetatud ja tulevased raamatud mahuvad küll samasse (võrdlemisi verisesse ja süngesse) maailma, pole ent triloogiaga otseselt seotud. Kuigi ma ei kahtle, et mõnda tegelast näeme ka 2009. aastal ilmuvas Best Served Cold nimelises iseseisvas romaanis. Ehkki enamusel peategelastest nii hästi ei läinudki, et neil veel oleks õnne tulevikus lugejate ette ilmuda, jäid mõned otsad siiski sobivalt lahtiseks. Arvan et cameosid näeme me selles tulevas raamatus küll.

Viimase osa sisu moodustavad enamjaolt lahingustseenid, kus verd, sitta ja soolikaid lendab taevani. Kõik need lahingustseenid on äärmisele vägivallale vaatamata ääretult põnevad ja kohati isegi tapvalt naljakad. Lugedes kohta, kus Unioonile appi tulnud Põhja barbarite jõuk ründab Aduat piiravaid Gurkha Impeeriumi vägesid võib tilk püksi tulla. Teiseks iseloomustavaks jooneks karmile realismile lisaks võiks tuua joone, mis iseenesest on sama realistlik: nimelt pole siin olemas musti ega valgeid tegelasi. Absoluutselt kõik tegelased on kohati äärmiselt vastikud ja kohati päris sümpaatsed. Iga tegelase käitumist juhib mingi motiiv ja see motiiv on usutav. Esimeses köites "positiivse" maine saanud tegelased muutuvad kiiresti küllaltki ebameeldivaiks ja esmapilgul "negatiivsete" tegelaste käitumise põhjusena tuleb välja selliseid asju, mille üle mõeldes osutub nende käitumine ainumõeldavaiks. Siin raamatus ei esine ebamaiseid haldjaid, õilsaid kuningaid ja kuningannasid, elutarku võlureid jne. Kuningas on argpüks ja sohipoeg, kuninganna hoopis lesbi, "õilis" Põhja barbar skisofreeniline tapahull, tark kõikenägev võlur osutub vastikuks manipuleerijaks, reeturiks ja võimuhulluks jne. Raamatu kõige nutikam ja targem tegelane on igasugused illusioonid kaotanud vigaseks piinatud endine ilueedi, kes inkvisiitorina piinab julmalt inimesi, keda ta väga hästi teab olevat täiesti süütud. Asi on infantiilsest ja tobedast tolkinistlikust fantasyst väga kaugele arenenud, siin pole enam isegi mingeid pooltoone, vaid tegelaste käitumise ja motiivide iseloomustajana tuleb appi võtta terve värvispekter.

Suurepärane raamat, suurepärane sari. Niikaua kui fännid, kes pole veel vanahärra Martini suhtes lootust kaotanud,"Jää ja tule laulu" viiendat köidet ootavad (jäätegi ootama if you ask me...), tasuks ehk vahepeal kätte võtta mingi lõpetatud sari. Soovitaks siinkohal soojalt Joe Abercrombie`t ja The First Law sarja. Te ei kahetse.

Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast ei tahaks "neljast" kõrgemat hinnet anda... see "neli" tuleb küll väga tugeva plussiga. Võimalik, et "viied" tahan lihtsalt reserveerida raamatutele, mis on sügavama mulje jätnud. Paistab, et kogu triloogiat järjest lugedes hakkab see pikapeale oma uudsust kaotama. Sarju eesti keeles lugedes olen harjunud ülipikkade pausidega ja sama sarja otsast lõpuni lugemine läheb veidi tüütuks.

Lauri on paljugi minu eest ära öelnud. Jah, tekst on nii ebatraditsiooniline kui vähegi saab, seejuures mõnuga klišeesid kasutades (näiteks Logeni ja Fearedi duelli käik, mis pärineks justkui tüüpiliseimast seiklusjutust). Jezal oma selgrootu ussi käitumisega läheb kohati isegi ebameeldivamaks kui skisofreeniline mõrvar Ninefingers või piinaja Glokta. Muide, Glokta motiivid jõudsid alles kolmandas köites mulle pärale. Tüüp oli pöördumatult sandistatud ja vihkas oma elu sellisena, ent tänu võitlejahingele ei saanud ta ennast ka tappa, jätkates selle asemel võitlust vaenlaste vastu piinamisega, sest tal polnud enam nagunii midagi kaotada.

Üldiselt võib romaani parimaks osaks pidada aga lahingukirjeldusi-nii Uniooni võitlust Bethodiga Põhjas kui ka hiljem Gurkha sissetungijatega. Need on verised, realistlikud ja hästi kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane raamat lõpetamaks suurepärast sarja. Enamus otsi saab kenasti kokku tõmmatud, kuid mõni üksik jäi siiski lahti. Lahing võidetud, kuid sõda alles alguses. Esmane põhjus, miks mulle Joe Abercrombie "The First Law Trilogy" meeldis, oli selle ralistlikus. Ma ei pea nüüd silmas seda vähest maagiat, mis seal leidus, sest sellel pole ju reaalsusega mingit pistmist, vaid tegelaste motiive ning olustikukirjeldusi. Pole olemas ainult musta ja valget ning sõda on täpselt nii kole ja verine, kui autor seda kirjeldab. Suurepärane saavutus igatahes. Kindel ja väga tugev viis. Nii sellele köitele kui tervele sarjale.
Teksti loeti inglise keeles

Ei tahaks päevapoliitikat BAASi sisse tuua, sest ma tean et kolme aasta pärast on seda siit suhteliselt tobe lugeda. Aga siiski olen sunnitud nentima, et kui triloogia kahte esimest osa võib lugeda nagu tavalist poliitikat, siis kolmas osa on nagu NO99 teatrietendus "Ühtse Eesti suurkogu". Igasugused eesriided kistakse maha ja me märkame, et see, mida me pidasime tegelikuks maailmaks, on kõigest nukunäidend, ja tegelaste küljest, keda me pidasime oluliseks, lähevad nöörid kuhugi kulissi taha kus keegi neid tõmbab...

Mis puutub sellesse, et tegelased ei jagune rangelt headeks ja halbadeks ja iga tegelane võib mingil hetkel toime panna nii lugeja seisukohast "head" kui ka "halba", siis ega me tänapäevaselt fantasylt ju midagi muud ei eeldagi. Tavapärane on seegi, et nagu üks tegelastest mainib "keegi ei saa seda, mida ta on ära teeninud". Selle juures, et üllatused on tavapärased, on Abercrombie siiski suutnud veel üllatada, sest näiteks seda, et <spoiler alert> inkvisiitor Glokta lõpuks abiellub </spoiler alert> ei oleks mina küll oodata osanud.

Üldiselt ei ole ma ammu pärast ühegi raamatu läbilugemist sellega nii rahul olnud nagu seekord, nii et hindeks tuleb kindel 5.

Teksti loeti inglise keeles

Parafraseerides Lukas-t:
Triloogia "The First Law" hale finaal. WTF: "terve rida peategelasi lüüakse maha"?!!!. Kõik, keda mina peategelasteks pidasin, jäid ellu......
Lisaks oli ühe tegelase trooniletõusmine selline hale komöödia, et see nõudnuks lausa maagilist sekkumist või seletust.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli hea aga mitte nii hea, et anda sellele maksimumhinne. Viimane osa tundus mulle veidi vähemlihvituna kui esimesed. Peamine mis mind häiris, et tegelased, erinevalt esimesest kahest osast, ei arenenud enam edasi. Nad muutsid oma positsioone hierarhiaredelitel, kuid isiksustena enam ei arenenud. Ainus erand oli Glokta ja temal, nagu me nägime, oli ka teistsugune saatus kui teistel. Seega, viimase raamatu sõnum oli: kes ei suuda areneda, on määratud hukule.
Teksti loeti inglise keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Olen triloogiaga nii rahul, et tegelikult pole sinna juurde mitte midagi kommenteerida.
Phmt jagan Lauri arvamusi peaaegu et viimse kui detailini.
Ja lõpp oli absoluutselt super ja nii hea, et pani peaaegu vabisema.
Siirupine?
SIIRUPINE?!
Mis raamatut teie lugesite?!
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: