Kasutajainfo

Joe Abercrombie

31.12.1974-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Joe Abercrombie ·

Before They Are Hanged

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: «Enne nende poomist»
Tallinn «Varrak» 2013

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.778
Arvustused (9)
7.2008

Suurepärase triloogia keskmine osa. See tähendab seda, et eriti kuhugi ei jõuta ja lõpplahendusi ei paista veel kusagilt, aga tegevus saab hoogu juurde ja tegelased sügavust. Tegemist on moodsa fantasyga, mis tähendab, et autor ei ole enamust auru raisanud väljamõeldud maakaartide, rahvaste, rasside, keelte ja muu taolise ajast-arust kola peale, vaid maailma mõistmine jäetakse kenasti lugeja hooleks. Seksi ja vägivalda on samuti kõvasti rohkem kui vana hea eepilise fantasy lugejad (teismelised tõenäoliselt) harjunud on.

Tegevusliin jaguneb kolmeks. Üks liin jälgib inkvisiitor Glokta silme läbi tegevust üle mere asuvas, Impeeriumi viimase sillapea rollis olevas Dagoska linnas, mida himustab endale ülejäänud lõunapoolse kontinendi allaneelanud Gurkha impeerium. Teine liin keskendub vaheldumisi major Westi ja Bethodile vaenulike mõnede põhja barbarite - Verise Üheksa endiste kaaslaste - silme läbi Põhjas toimuvale sõjategevusele Impeeriumi ja Põhja barbarid omale allutanud ja sealjuures mõningaid müstilisi jõudusid omava Bethodi vahel. Kolmas ja esmapilgul kõige tüütum liin keskendub Bayazi, Logeni, Luthari ja teiste rännakule maailma otsa saarele ühte müstilist ja maagilist eset ära tooma.

Abercrombie kirjutab kuramuse hästi. Kasvõi see kolmas liin. Mis saab olla suurem klišee kui barbari, maagi, osava vibuküti, mõõgakangelase jne. quest kuhugi teise ilma äärde mingi maagilise, ent hädavajaliku eseme järele. Abercrombie` käsitluses pole aga klišeedest haisugi. Maag on hoopis teistsugune kui maagid tavaliselt fantasys, barbarist ja ilueedist mõõgamehest rääkimata. Quest ei ole tegelikult quest ja tegelased käituvad ja räägivad niimoodi, et raamatut on raske käest panna. Maagiat muide, teadmiseks neile kes jälestavad seda, kui keegi "võluma" hakkab, on üsna minimaalselt ja tagasihoidlikult, uuele fantasyle kohaselt.

Üldiselt on tegu kõva konkurendiga George R.R. Martini "Jää ja tule laulule", eelkõige sellepärast et triloogia on valmis ja lõpetatud, sisu kvaliteedi poolest aga vahet praktiliselt polegi.

Kuskil raamatu keskel, kui see quest hakkas natuke üksluiseks muutuma, tundus "4" õige hindena. Raamatu lõpu verised lahingud ja vintidele vindi pealekeeramised aga tõstsid hinde loomulikult kõrgema võimalikuni. Väga hea.

Teksti loeti inglise keeles

Ei ütleks, et teos nüüd tohutut vaimustust äratab, aga "viiest" madalamat hinnet ka ei taha panna, piisavalt hästi ja originaalselt kirja pandud. Abercrombie stiil on selline lõbus-küüniline-vägivaldne... tarantinolik. Miks teda Martiniga võrreldakse, ei saa ma üldse aru... pärast triloogia teise köite läbimist veel vähem kui enne. Pigem meenutab Brusti või mõnda teist autorit.

Tegelaskujud on muidugi põnevad. Esimeses osas pigem kibestunud tõpra mulje jätnud Glokta hakkab järjest sümpaatsem paistma... pole vist palju raamatuid, kus elukutselist piinajat kujutatakse vaat et positiivse tegelasena, aga see siin on üks neist. Erilised plusspunktid kirjelduse eest, kuidas West prints Ladisla ära päästab ja mis täpselt järgneb... ikka hästi mõnusalt küüniline. Ja noh, maailm, kus rauast ehitatud silda kirjeldamatuks imeks peetakse, pole vist ikka tõesti kuigi maagiline...

Teksti loeti inglise keeles

"The First Law" sarja teine osa. Sündmused arenevad edasi, tegelased omandavad uusi mõõtmeid ning maailm saab ka natuke selgemaks. Minule igatahes esimene osa väga sügavat muljet ei jätnud. Hea oli see küll, kuid mitte väga hea. Teise osa kohta mul enam erilisi kaebusi pole. Kõik sai palju selgemaks ning osade tegelaste, kelle kohta mul alguses teatud kahtlused olid, olemus ning areng sai ka kenasti lahti seletatud. Üldiselt mulle igasugused rändtsirkuse (maag, barbar, mõõgavõitleja, vibükütt) jutud ei meeldi, kuid Abercrombie versioonile sellest saan ma ainult takka kiita. Sünge, verine ja küüniline, peaaegu nagu elu ise. Viis
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

Abercrombie on suutnud vältida "triloogia keskmise osa sündroomi" mis triloogiaid minu meelest vahel tabab ja väljendub selles, et esimeses osas tegeldakse uue maailma tutvustamisega, viimases lahendatakse kõik tegevusliinid aga teisel osal pointi nagu polegi. Siin juhtub piisavalt asju ja nagu juba ülalpool öeldi arenevad ka tegelased edasi. Selle edasiarenemisega aga on minu meelest osaliselt lood natuke kahtlased - paljud tegelased nagu Luthar, Logen ja Ferro arenevad kuidagi liiga klišeelikult "õiges" ja poliitkorrektses suunas. Kõigi tõbraste ja kaabakate kesta alt koorub välja õilis hing. Tahaks vahelduseks ka midagi vastassuunalist näha.

Minul, kes ma enne triloogiat lugesin eraldiseisvat romaani "Best Served Cold" avanes ka jälle võimalus kohtuda mõnede selle romaani tegelastega.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: