Kasutajainfo

Joe Abercrombie

31.12.1974-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Joe Abercrombie ·

The Blade Itself

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Raud ise»
Tallinn «Varrak» 2013

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
10
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.909
Arvustused (11)

Joe Abercrombie debüütromaan „The Blade Itself” on esimene osa The First Law - triloogiast. Olles mõnda aega fantasyst eemal olnud, otsustasin just selle kätte võtta, et vaadata, kas asjad on muutunud ja rõõmsaks üllatuseks tuleb tõdeda, et on jah.

Mitte et siin nüüd midagi originaalset oleks. Abercrombie meenutab mulle kompotti mu kahest lemmikfäntasistist – GRR Martinist ja Dave Duncanist. Natuke tundub olevat ka Steven Eriksonist, aga kui Eriksoni lugemine võrdub saepuruplaadi hammustamisega, siis Abercrombie on värske, terav, humoorikas, põnev ja äärmiselt huvitav. Raamatu lõpuosa süngete saladuste osaline paljastumine andis aimu Robert Jordani stiilist, ent jällegi ilma lõputult pikaks venitatud seebiseriaalita. Abercrombie pluss on kahtlemata see, et sari on lõpetatud – asi millega Jordan hakkama ei saanudki ja millega Martini puhul hakkamasaamises on mul praeguseks tekkinud juba sügavad kahtlused. Keegi ei jaksa 10 aastat järge oodata, kusjuures pole teada, millal sari üldse ära lõpeb.

Moodsale fantasyle omaselt on tegevusliine palju ja igaüks neist jälgib mingite tegelaste kaudu sündmuste toimumist kuskil eri kohtades. Lõpupoole mõned liinid küll jooksevad kokku. Üheks peategelaseks on kehkenpüksist mõõgamees Jezal dan Luthar, kes Uniooni pealinnas Aduas valmistub iga-aastaseks mõõgaturniiriks, millest ta loodab soodsat tõuget oma karjäärile. Teise liini peategelaseks on sünge põhja barbar Logen Üheksasõrmeline, kes on väsinud rüüsteretkedest ja tapmistest ja kes põgeneb põhja barbarite kuningaks tõusnud Bethodi eest. Ta satub kokku Esimese Maagi Beyaz’iga ja jääb talle teatud sorti ihukaitsjaks. Kolmanda liini peategelane oli psühholoogiliselt kõige huvitavam. Endine kuulus mõõgamees ja naiste lemmik Sand dan Glokta, kes aga langes sõjas vaenlase kätte vangi ja keda aastaid halastamatult piinati on muutunud kehaliselt haledaks inimvareks. Mõistus on tal aga endiselt vahe ja ta töötab inkvisiitorina, piinates halastamatult vandenõus kahtlustatavaid. Glokta meenutab kõvasti üht Martini mõnusamat tegelast, kääbus Tyrioni, seda nii kehalise vigasuse kui ka kibeküüniliste ja sarkastiliste mõtete poolest.

Kõrvaltegelasi on kõvasti ja nad kõik aitavad välja tuua üht või teist vaatepunkti selles saagas, mille konfliktist esimeses osas parimal juhul ainult natukene aimu saab. Siiski, mingi ülevaade on olemas ja mängunupud on lauale paigutatud. Kui raamatu poole peal kõhklesin veel 4 ja 5 vahel, siis mida lõpupoole, seda kindlamaks otsus muutus. Parim hinde „5” poole kallutaja on asi, mida just paljude raamatute juures ei esine – nimelt hirm, et saab teine liiga kähku otsa.

Teksti loeti inglise keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest on Martin ja Abercrombie ikka suhteliselt erinevad... ühisteks joonteks vaid võimuvõitlus, küünilisus ja vägivaldsus. Martini "Jää ja tule laul" on sünge ning mastaapne tekst detailideni lahtikirjutatud maailmas, Abercrombie triloogia esimene raamat aga lihtsalt küüniline pajatus suuresti tinglikus maailmas. Praegu meeldib mulle Martin siiski rohkem, eks näis, milline mulje jääb, kui mõlema autori sarju edasi lugeda.

Erinevalt Tyrion Lannisterist (kes oli ainus sümpaatne tegelane Lannisteride klannis), jättis Glokta mulle kuni viimase peatükini lihtsalt kibestunud sadisti mulje... mis muutus vahetult enne raamatu lõppu. Originaalseid lahendusi (barbar Logeni berserkliku käitumise seletamine skisofreenilise kahestumisega) ja küünilisi mõtteteri (Broken hearts heal with time, but broken teeths never do) leiab siit tõesti. Ning kui vägivald kõrvale jätta, oli kohati tunne, nagu loeksin mingit musta huumorit sisaldavat comic fantasyt... seda eelkõige pratchetlikult häguse maailma ja kentsakate peategelaste pärast.

Teksti loeti inglise keeles

Joe Abercrombie on vist uus kuum nimi fantasy-maailmas. Vähemalt selline mulje jääb, kui lugeda tema teostele laekunud arvustusi internetis. Kiidusõnadega pole keegi neis kitsi. Asi hakkas mulle igatahes huvi pakkuma ning tänu sellele saigi hangitud sarja avaosa "The Blade Itself". Tuleb tunnistada, et olen meeldivalt üllatunud ja samas ka pettunud. Kirjutatud on raamat paganama hästi ning kaasahaaravalt, maailm huvitav ning meeldivalt segane. Kahjuks jättis soovida lugu ise - liiga keskpärane oli see. Samuti hakkasid lõpuks närvidele käima mõned tegelaskujud, eelkõige keigarist kapten ning lõunamaalt pärit metslasplika. Nende mõtteviis jättis uskumatult lolli mulje ning ma lausa ootasin, millal nad oma otsa leiavad, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Järelikult on autoril nendega edaspidi mingisugused plaanid, kuid millised need on, seda ei oska ma küll arvata. Lisaks kõigele sellele jäi minul süngusest natuke puudu. Piinati ja veristati küll arvestataval määral, kuid üleüldine toon oli pigem kergemat laadi. Üleüldiselt on tegu kindlasti kõvasti üle keskmise teosega, mis päris täpselt ei vastanud minu ootustele/lootustele, kuid haaras siiski kaasa ning sundis edasi lugema. Viie teenib igatahes auga välja.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjastajate poolt raamatukaanele paigaldatud müügilause "delightfully twisted and evil" ei ole seekord tühi reklaamimull, vaid täpselt nii ongi. Kui võrrelda Abercrombiet hiljuti loetud Steven Eriksoniga, siis Eriksoni lugemine tundub kohati nagu raske töö, Abercrombie aga on puhas fun. Eks tõesti tuleb eelarvustajaga mingil määral nõustuda - selle huvides on autoril tulnud tuua ohvreid tegelaskujude lihtsustamise ja tegevusliinide sirgemaks venitamise näol, aga eesmärk on saavutatud ja abinõu seega pühitsetud.

Olles alustanud Abercrombie loominguga tutvumist viimati ilmunud romaanist "Best Served Cold", peaksin veel ära märkima, et "First Law" triloogias, erinevalt tollest, esineb ka elemente mis lubavad seda kõhklusteta ulmekirjanduseks liigitada.

Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

“The Blade Itself” (maakeelse nimega “Raud ise”) on uue põlve low fantasy kirjatükk: vähe maagiat, pole ei haldjaid ega päkapikke ning kui verd valatakse siis voolab seda pangede kaupa. Tegemist on “The First Law” (“Esimese seaduse”) triloogia esimese raamatuga.

Kuna selle raamatu põhiline eesmärk on kokku viia põhilised tegelased ning tutvustada maailma, ei ole ilma olulisi detaile välja lobisemata võimalik suurt midagi sellest rääkida. Sestap piirdun ma põhiliste tegelaste kelle toimetamisi jälgitakse kirjeldamisega.

Üheksa Sõrmega Logen on meie mõistes viiking kellel on must minevik ja veel mustem saladus hingel. Ta on kõikidest jutuliini tegelastest üllatuslikult kõige intellektuaalsem ja küpsem ning ta üritab tõsimeeli oma minevikuga lõpparvet teha. Paraku minevik pole temaga veel lõpetanud.

Jezal dan Luthar on kerglane keigarist snoob, kelle tõenäoliselt ainukeseks väärtuseks on see, et tegemist on ühe parima mõõgamehega linnas (kui mitte kogu maailmas).

Sand dan Glokta on invaliidist inkvisiitor, kes veel mõne aasta eest oli täpselt nagu Jezal: kerglane keigarist snoob, mõõgamees. Pärast vaenlaste kätte vangi langemist ja kahte aastat järjepanu piinamist on temast jäänud järele inimvare. Ta on naiivne, kuningale jäägitult ustav ning kohati lapsik, samas sadistlik, kartmatu ning küüniline. Ta boss manipuleerib temaga järjekindlalt.

Ferro Maljinn on ksenofoobne harimatu lõunamaallasest kõrilõikaja. Tundub, et elu on talle järjekindlalt jaganud järjest halvemaid kaarte ja samas tundub, et ta on ise enamustes oma probleemides süüdi. Ta ei taha tegemist teha ülejäänutega ning ülejäänud ei taha tegemist teha temaga. Ometigi tundub, et ta vereliinis on midagi sellist mis muudab ta järgnevate sündmuste jaoks hädavajalikuks.

Logeni semud. Raamatu alguses läks Logen oma meeskonnast lahku. Ta arvas, et nad on hukka saanud ja nood arvasid temast sama. Ometigi on nad elus ja üritavad maailma enda paremat äranägemist mööda paremaks teha.

“The Blade Itself” on Joe Abercrombie esikromaan ja see lennutas autori silmapilk fantaasiakirjanduse absoluutsesse tippu. Seda täiesti mõjuval põhjusel. Hindeks kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018

Autorite sildid: