Õnneks ilmus just mehe üks romaan poola keeles ja poolakate nimekuju tundus mullegi kõikse õigem... (kindlasti normaalsem kui sakslaste oma...) et siis nüüd ja edaspidi – Szymun Wroczek.
On keegi Varlam, kelle naisel oli vähk. Arstid arvasid, et ravida pole mõtet, et Manja üle kahe kuu välja ei vea. Ei jäänudki Varlamil muud üle, kui külastada maaklereid...
Maaklerid oskavad sedasorti probleeme lahendada, aga tasuda tuleb neile oma verega. Tasu sõltub asjaoludest, et kas kümme või kakskümmend või hoopis kakssada liitrit. Pidage! Inimeses pole ju nii palju verd? Pole hullu, maakler vormistab hüpoteegi ning muudkui maksad vastavalt lepingus kirjapandud graafikule.
See üsna lühike jutt ilmus tänavu kõigepealt avaloona Jakuutias trükivalgust näinud antoloogias «Зомби в Якутске» ning veelkord juulis Szymun Wroczeki teises autorikogus «Танго железного сердца».
Autorikoguga on asjad selged, aga miks sellises antoloogias? Ilmselt on muidki põhjuseid, aga peamiseks on vast, et raamatu üks koostajaid Vitali Obedin on teinekord ka Szymun Wroczeki kaasautor.
Tegu on üsna lihtsa looga... et mis oleks, kui miskid vereimejatest ebasurnud poleks romantilised, logelevad ja nautlevad aristokraadid... vaid oleks pigem asised ülikondades maaklerid..? Idee on leidlik, aga hinne tuleb eelkõige teostuse eest.
Kolmel-viiel leheküljel (olenevalt raamatust) on loodud nappide vahenditega lummav ja usutav maailm. Meeldivalt palju jääb ka n-ö kaadri taha. Lahtiseks jääb ka see, et kust need maaklerid tulid ja kes nad üldse on? Vampiirid, mingid kannibalid, konkureeriv varitsivilisatsioon, zombid – autor ühest vastust ei anna ning sellise teksti puhul pole seda vajagi. Küll aga puistab Szymun Wroczek ilmselge mõnuga oma teksti veriseid ja rammusaid ja vägagi füüsilisi kirjeldusi. Mulle meeldib, aga nõrga seedimisega kaunishingedele ei soovita.