Minategelasel on mure — tema tehislik, naha alla topitud kiipidest pärinev ülikarismaatiline komposiit-isikutüüp (Eisenhower-Glenn-Kennedy) on liiga hurmav. Ülipopulaarsele tegelasele ei anna kolleegid ega juhututtavadki iial rahu; inimesed, keda ta ise parimal juhul haletseb, üritavad meeleheitlikult kümmelda tema sarmi hiilguses. Ainus, kellele tehislik superpersoon mõju ei avalda, on ta sarkastiline abikaasa. Naise küünilise õrritamise peale ("Sinust pole niikuinii asja!") kougib mees viimaks mitut seadust rikkudes implantaadid välja. Mõju on pöördeline — mehe karisma muutub negatiivseks, naine jätab ta maha, isegi esemed hakkavad teda põlgama. Siis tulevad fakulteedi "provostbotid" ja viivad ta vägisi minema. Enne teadvuse kaotamist kuuleb mees, et talle kavatsetakse siirdada uus komposiitisiksus, mille osisteks on keegi Nixon, William Rogers, Hyman Rickover ja Oscar Levant, ning rõõmustab, et saab peagi uueks inimeseks.
Segane ja ulaka kõnepruugiga, lennukalt kirjutatud aga lugemisel lohisema kippuv kirjandus, kus ühiskondliku tausta ja tehniliste detailide olemuse mõistatamine jääb lugeja tööks. Vähetuntud autori jutu kõige tempokam ja lõbusam osa on ehk koht, kus minasangar ennast lõigub, et siirikuid naha alt kätte saada, seda aga mitte kirjanduslikult põhjusel, vaid huvitava sünkronistliku kokkusattumuse tõttu. Peategelase küborg-paketis sisalduvad ka mingid "emosensorid", mis vigastuse peale endast märku annavad, ning kui pärast kiipide noaga eemaldamist tunneb veritsev tegelane end kuidagi tühja ja õõnsana, rõhutab ta ise mõttes, et "see on kõigest emo-feeling". Huvitav, mida oleks psühholoogist autor arvanud, kui oleks loo ilmudes teada saanud, et 30 aastat hiljem tähistatakse eesliitega "emo" peamisel tehislikke popkultuuri-ilminguid, millega enamasti seostub ka enesevigastamine?
Tüütu jutt, mille oletatav huumor on nii koha- ja päevakajaline, et täna enam vastu ei kõmise (ausalt, ma mäletan küll Nixonit ja Kennedyt, aga Eisenhower ja Glenn on hägused laigud ning ülejäänud "isiksusetüüpide" nimed jumala võõrad). Aga laushalb ta ka ei ole; idee, ehkki natuke pidetu, on üle keskmise šeff ja lahti kirjutatud ilmse mõnuga. Tugev keskmine.
Segane ja ulaka kõnepruugiga, lennukalt kirjutatud aga lugemisel lohisema kippuv kirjandus, kus ühiskondliku tausta ja tehniliste detailide olemuse mõistatamine jääb lugeja tööks. Vähetuntud autori jutu kõige tempokam ja lõbusam osa on ehk koht, kus minasangar ennast lõigub, et siirikuid naha alt kätte saada, seda aga mitte kirjanduslikult põhjusel, vaid huvitava sünkronistliku kokkusattumuse tõttu. Peategelase küborg-paketis sisalduvad ka mingid "emosensorid", mis vigastuse peale endast märku annavad, ning kui pärast kiipide noaga eemaldamist tunneb veritsev tegelane end kuidagi tühja ja õõnsana, rõhutab ta ise mõttes, et "see on kõigest emo-feeling". Huvitav, mida oleks psühholoogist autor arvanud, kui oleks loo ilmudes teada saanud, et 30 aastat hiljem tähistatakse eesliitega "emo" peamisel tehislikke popkultuuri-ilminguid, millega enamasti seostub ka enesevigastamine?
Tüütu jutt, mille oletatav huumor on nii koha- ja päevakajaline, et täna enam vastu ei kõmise (ausalt, ma mäletan küll Nixonit ja Kennedyt, aga Eisenhower ja Glenn on hägused laigud ning ülejäänud "isiksusetüüpide" nimed jumala võõrad). Aga laushalb ta ka ei ole; idee, ehkki natuke pidetu, on üle keskmise šeff ja lahti kirjutatud ilmse mõnuga. Tugev keskmine.