See kogumik on kokku pandud nii igivanadest tondijuttudest, et tänapäevase pöörase elutempo juurest vaadates võiks need sama hästi kui kiviajal kirjutatud olla. Mõne erandiga on tegu XIX sajandil kirjapandud tekstitega ja nendestki tubli kolmandikul juhtudel jääb autorite surmaaeg Napoleoni sõdade kümnendisse, tekstid aga võivad veel mõned (kümned) aastad varasemadki olla -- jäägu esmatrükkide selgitamine pädevamatele otsijatele. 200 aastat vana jubedus paraku tekitab XXI sajandi meedias kajastatavate igapäevaõudustega kalestunud lugejas paremal juhul õlakehitust -- no mida erilist tühjalt seisvas majas ikka karta on? Paremal juhul asotsiaale...irw. Ennemuiste aga kui maja seisis tühjalt, ju seal seal siis ikka miskit ebatavalist ja hingekriipivat elunes. Tegelikult tuleb koostajat suisa kiita, sest nii muistse materjali pealt on kokku saadud korralik kogumik, mille pea pooli lugusid sai mõnuga loetud. Nojah, tegelt pole ise ka just suuremat õudukafänn, muist tekste tuletas ka pigem Kreutzwaldi kõhedamaid kirjatükke meelde, ent see selleks. Millega 200-100 aastakese eest siis hirmutati? Tühjuses kõlavad sammud, vandemurdmine, võõra maa võõrad kombed, maa alla vajunud külad, vaimud, issanda karistus... isegi vampiiri armastus... milledest kõlama jääb seesama idee, mis kogumiku pealkirjakski võetud -- et surnud on täitmatud ja nende käest enam pääsu ei ole, kui ise oma lollusest või ahnusest ajendatuna end kord sihikule oled lasknud võtta... Verd, laibahunnikuid, monstrumeid ja muud kaasaegset argist jubebutafooriat ootavad lugejad pettuvad kõvasti.