sedapuhku juhtub nii, et kambake rollimängijaid-tolkieniste eksib Moskva-lähedases metsas imelikul kombel ära, kaotab kaaslased silmist ja järsku on nende pea kohal oranzh taevas rohelise päiksega. peategelasest insener on ette kleepinud Gandalfi pika habeme ja pähe seadnud sinise torumütsi, kääbik Frodot etendab noor näitleja, lisaks on kambas neiu rahvusvaheliste suhete instituudist, hinge poolest hämarikuhaldjas, ning ragbimängija, kellele sobib kõige rohkem trolli osa. imelikul kombel saavad neist rohelise päikese all just need, keda nad esitasid, ja vähehaaval omandavad nad ka liigispetsifilised oskused.
olukord maal, kuhu nad satuvad, on mõneti komplitseeritud. kaks paha vandenõulast on õige vähe aega valitseda jõudnud noore kuninganna koost lahti võtnud: ühe käes on hing, teise käes on keha, omavahel on nad aga tülis, sest kuninganna jõudis võimu välised atribuudid ära peita, ja kuidas sa ilma ikka valitsed... seltskond saavutab oma ärplemisega teatud autoriteedi, oma jälje jätab seegi, et väliööbimisest nohu saanud Frodo teatab mitte sõrmuste, vaid hoopis lõpu vennaskonna saabumisest. lõpuks laheneb kõik hästi, enne tuleb muidugi raskusi ületada. kui kuninganna taas kokku pandud, avaneb tüüpidele autori tahtel automaagiliselt ka kodutee. et siis lõbus ja pretensioonitu ajaviide - suht omapärane on see, kuidas autor hoidub küll mingite eriti jõhkrate sigaduste kirjeldamisest, kuid laseb mõnel tegelasel siiski, hmm, üsna ebamugaval kombel otsa saada.