miskil hetkel sai lugu lihtsalt otsa, autor kasutas selleks mitte just liiga elegantset ajasilmust. hall magister Ilja sai ülesandega hakkama, läks läbi halli kivi, kui vaja oli (sest puhtjuhuslikult oli õpetaja talle kord vastavat loitsu näidanud), ja kui vaja, kasutas osavasti mõõka. vehklemisterminite asjatundlik kasutamine väärib endiselt rõhutamist. paralleelmaailmas kaovad senised ületamatud piirid, meie maailma tungib maagia ning selle abil peatatakse võidurelvastumine ja muu paha.
kuigi viimane osa jäi kuidagi lahjaks, võib sarja tervikuna nelja vääriliseks hinnata. arvestades muidugi endiselt, et siuke (high) fantasy on loomult lasteraamat. seda rõhutab nii seksi puudumine kui ka tegelaste osav ja leidlik, kuid roppustevaba kõnepruuk. lausa lust lugeda! liigset humanismi kangelane seejuures üles ei näita, mõne lontruse torkab ikka mõnuga surnuks, samas asjata ka ei laamenda. mitte kõik üksikasjad pole otstarbekohased ja paar loogilist vastuolu tundus kah olevat, aga kokkuvõttes mitte ka lausa paha lugemine.