niisiis, Moskva, juuli 1995, elektroonikainsener Ilja on erialase töö puudusel kopiraiterina ametis endise kursusekaaslase reklaamifirmas. (Paraku mitte nii sõgelõbusas, kui Pelevini pepsipõlvkonnas kirjeldatu.) Ilja on siuke häbelik nohik, 26-aastasena pole tal nagu pruutigi veel olnud. ja lemmikajaviiteks on "meremaa võlurit" lugeda. kuni metroos erksa silmavaatega vanamehenäss pakub, et mul siin parem raamat, võta ja loe kodus parem seda. tarvitseb raamat aga kodus vaid avada...
ja järgmisel hetkel on Ilja juba hoopis mujal. lebab, turvis seljas, mõõk käes, laibahunniku all või vahel, ümberringi jäljed tulirelvade-eelsele ajastule tüüpilisest madinast. paar osalenut on koguni üles poodud. siis ilmub kuldne uss ja hakkab segasevõitu vihjeid tegema. varsti hakkavad poodud rabelema, kukuvad alla, kummardavad viisakalt ja marsivad minema. ei jää Iljalgi muud üle kui liikuma hakata, keha on harjumatult suur ja tugev, mõõk istub kenasti kätte ja ratsutaminegi edeneb märksa paremini kui eelmises elus.
siinkohal tekkis muidugi paralleel näiteks Veskimehe poolel teel oleva kangelasega. umbes samas vaimus läheb asi ju edasi - veider maailm oma võluvärgiga, peategelases tulevad ilmsiks ootamatud oskused, intriig, milles selle maailma vägevad mujalt-tulnud teadvusest teadlikena seda hävitada püüavad, ning teised jälle kaitsta. Ilja esineb tublilt ja aitamas on lisaks kuldsele maole veel Moskvast abiks saadetud võitluskass Vanka, aga missiooni aeg on piiratud. viie päeva pärast ärkab Ilja oma korteris üles ja kere on liikumatus asendis püsimisest üsna kange.
edasises selgub, et mitte päris ohutu ekskursioon oli korraldatud Ilja talendi äratamiseks ning edaspidi õnnestub tal Moskvas suhtlemine domovoide ja muu väikese rahvaga, ka teises maailmas õpitud võlutrikid õnnestuvad päris hästi - kaaskodanike hämmastuseks. Iljal tuleb uusi võimeid kasutada firma päästmiseks ülevõtmiskatsetest ning näib, et mitut masti ja järku maage on Moskvaski tegutsemas. Ilja anne tahab küll veel arendamist ja lihvimist ning lõpulehekülgedel saab temast tolle kunagi metroos nähtud vanamehe ametlik õpilane.
kahtlust, et tegemist lastekaga, süvendas romantilise liini jäämine õrnade pilkude ja õhkamise tasemele (ja ega kangelaste, võlurite või isegi rahvusvahelise autoföderatsiooni presidentide seksuaalelu mind tegelikult nii väga ei huvitagi), enam aga see, et ma sain aru väga suurest osast tekstist ja isegi kasutatud keelemängudest. Pelevinist näiteks alati ei saa, mis sunnib mind arvama, et Pelevin on kirjanikuna osavam. väikest ebalust tekitab seegi, et kui autor hakkab edaspidi üles ehitama miskit Moskva (vms) maagide elu-olu, siis tekib kahtlemata võrdlus Lukjanenko dozoridega ja selles võrdluses oleks väga raske plusspunkte teenida. et siis mis muud, kui Arimani needuse järgmise osa kallale.