Kasutajainfo

Laur Kraft

  • Eesti

Teosed

· Laur Kraft ·

Ultima Cthule

(jutt aastast 2008)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2008; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Hinne
Hindajaid
1
2
1
1
0
Keskmine hinne
3.6
Arvustused (5)

Mingites valdkondades on autoril potentsiaali - sõnakasutus, tajutav lai silmaring. Samas rakendab ta oma oskused tihedasse ja raskesse tekstimassiivi, mis lugemismõnule kuidagi kaasa ei aita. See sõnamass oma pikkade lausetega matab enda alla ja lämmatab. Oleks oodanud rohkem õhulist, nagu läbi loori nähtud stiili, millele aitaks kaasa teksti suurem liigendatus (võib-olla tuleb ootus sealt, et lugesin äsja eriti vinget Mythose-lugu, K.R.Kiernani "Houses Under The Sea"). Sisulises pooles on samuti meeletu hulk infot kuhjatud üksteise otsa, kohati on see niisama sõnavaht, ja ma ei tea, kas tasub sellest kuhjast seda nõela otsida. Siiski sisaldab see vaimukaid ütlusi, mille autor tahaks isegi olla ("leidsid sõna otseses mõttes ühise keele", jmt). Samuti tundus väga originaalne idee seostada "Estonia" hukku Muistsetega.

Olen vist varemgi öelnud, et žanriõuduse ja huumori segamine üldjuhul head nahka ei anna. See jutt on (minu meelest) küllalt iroonilises võtmes. Kui autor ka Tsathoggua ning Azathothi kättemaksu ei karda, siis Tema jüngrist kriitikute käest ta ei pääse. Jah, ootasin sellest jutust enamat. Mida debüüdi kohta öelda, et LK kohe sulge nurka ei viskaks? Arenguruumi veel on? Või - järgmine tuleb kindlasti parem? Ja ühe faktivea parandan ka - Lengi kiltmaa ei asu mitte Balti meres, vaid viimastel andmetel siiski Antarktikas. Vt. HPL "At The Mountains of Madness".

Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal kirjutasin jutu kommentaari "Algernonis":

Väga sümpaatne, et autor on oma teose viimistlemisega tuntavalt vaeva näinud. Viimase aja kõige parem sõnaseade "Algernonis".

Häiris vaatenurga muutumine peategelase vahetutelt kogemustelt

"Tegelikult ei armastanud Uku eriti ei kala ega muid mereande, kuid kartuses leti taha naasnud ja selja demonstratiivselt tema poole pööranud imelikku meest uuesti pahandada ajas ta libedaid palu kahvliga suhu ja neelas maitsesse süvenemata suurte tükkidena alla, kuni taldrikukesele polnud jäänud midagi peale kahe pipratera. Uku sulges silmad, püüdis unustada pihklase tülgas-ürgse välimuse ja uhta limonaadiga suust soolaka tarrendi maigu."

peategelasega toimuva üldsõnalisemale kirjeldusele

"Mõned sõlmed kiirgavad eredamalt, erilise tähendusrikkusega. Jumalikku anamneesi sukeldunud Uku naeratab üle keha. Pimeda Looja hääl lausub aegade algusest: “...Tuul! Uku Tuul! Uku Tuul! Uku Tuul! Uku...”".

Ma saan aru küll, et on raske kirjeldada, mis tunne täpselt on, kui muistne võluriand äkki avaldub, aga võiks vähemalt üritada. Kuklalihaste kramp? Värvilised tulukesed silme ees? Vere maitse keelel? Erektsioon?

Täpselt samuti maandub Uku ilma igasuguse kehalise ebamugavus- või võõristustundeta oma mitmesilmalisse kehasse ja hakkab läbi erinevalt toimivate nägemisorganite rahumeeli kaunitare jõllitama.

Et siis ei sobi nagu alustada peategelase sisemaailma üsna üksikasjalikust kardistamisest ja teda seejärel kujutada kaugelt eemalt vaataja positisoonilt.

Ja pärast seda BAAS-i nii:

Tahaksin vastuseks esimesele arvustajale viidata viimase aja kõige ägedamale Cthulhu ekspluateerijale Charles Strossile, kelle vastavad romaanid on musta huumorit täis. Tõsi küll, erilist õudust sealt ei leia - küll aga meelelahutust. Ma ei tea, kas Laur Kraftigi eesmärk oli lugejas klassikalisi õudusjudinaid tekitada - pigem vast mitte?

Ilukirjandusliku debüüdi kohta igal juhul väga korralik töö.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli esmalt mõttes muljetada pikemalt selle loo vorminduslikul küljel… sõnakasutus, stiil ja sellised asjad… sest need on väga isikupärased ja taotluslikult pretensioonikad, tähelepanutõmbavad, võib-olla isegi väljakutsuvad… ja oli vist viis-kuus sõna, mille tähendust ma üldse ei tea. Aga tegelikult ei ole need momendid tekstile hinnangu andmisel kõige tähtsamad. Ma arvaks, et iseenesest on see väga palju küberpungist inspireeritud jutt, ja sellest ka siis pöörasus ja üleküllastatus. Mis on aga kõige tähtsam, et see on selline Eesti ulmemaastikul harvaesinev tekst, milles autor lustib ja rockib täiega ega lase end millestki häirida. Ja tegelikult nii tuleks ka seda juttu lugeda, aga noh on mõned momendid, mis päriselt ei aita lugejal kaasa lustida. Jutt nagu algab mitu korda peale, hüppab ühelt rajalt teisele ja nagu õiget süžeearendust (või keskkohta) ei olegi, et kusagil poole teksti peal, kui tundub, et nüüd on kaardid välja jagatud ja võiks mänguks minna, et siis tuleb järjekordne tagasivaade tegelase minevikku ja seejärel juba nagu oavarrast, lahinal ja hingetõmbeks aega jätma kõige lahendus ja seletus, kosmogoonia ja genees. Et kui jutu fiiling on küberpunklikult pöörane, siis selle esitus on kohati takerduv. Lühikese mahu kohta tundub ka teksti sisu liiga suur – osalt kompenseerib seda taotluslik pöörasus; teisalt aga tulekski nagu leppida ainult fiilinguga, sest sisu vajab lausa omandamist, pelgalt lugemisest ei pruugi piisata. Ideesid oli siin nii palju, et neid jaguks veel mitme jutu peale. Õigupoolest tundusid kaks esimest storyline’i - need rootslased toda fenomeni jälgimas ja Ceutast leitud käsikiri – intrigeerivamad kui jutu sisuliselt uuesti alustamine Uku esitlemisega… kes siis osutub miskisuguseks sisuliselt jumaluseks.

Tegelikult mulle jutt meeldis, oli huvitav. Mulle istuvad küll rohkem kalkuleeritumad ja doseeritumad tekstid, aga need on oskused, mis saavad tekkida ainult pideva praktiseerimise käigus. Mis aga puutub ikkagi sõnakasutusse, siis on tunda kohatist ebakindlust ja ülepüüdlikust, liigsõnastamist, mis veidi takerdab teksti ja ei lase seda nii lugeda nagu autor oleks ilmselt tahtnud. Autor on teinud igati kiiduväärt pingutuse oma loo seoste ja tagamaade väljamõtlemisel – ja tulnud kokkuvõttes ikkagi välja millegi uudse ja üsna vingega – aga teinud ülepingutuse selle kõige kirjapanemisel. Kui Laur Kraft ka järgmistes kirjatöödes säilitab samasuguse taseme lugude sisu ja taustade väljamõtlemisel ja esitab neid parema efekti saavutamiseks traditsioonilisemalt komponeerituna ja noh, minu arvamust pidi suudab loobuda liigsest žonglöörimisest sõnadega, siis tuleks hakata aina „viisi” laduma. Praegu paneks sellise rahuloleva „nelja”.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: