Mingites valdkondades on autoril potentsiaali - sõnakasutus, tajutav lai silmaring. Samas rakendab ta oma oskused tihedasse ja raskesse tekstimassiivi, mis lugemismõnule kuidagi kaasa ei aita. See sõnamass oma pikkade lausetega matab enda alla ja lämmatab. Oleks oodanud rohkem õhulist, nagu läbi loori nähtud stiili, millele aitaks kaasa teksti suurem liigendatus (võib-olla tuleb ootus sealt, et lugesin äsja eriti vinget Mythose-lugu, K.R.Kiernani "Houses Under The Sea"). Sisulises pooles on samuti meeletu hulk infot kuhjatud üksteise otsa, kohati on see niisama sõnavaht, ja ma ei tea, kas tasub sellest kuhjast seda nõela otsida. Siiski sisaldab see vaimukaid ütlusi, mille autor tahaks isegi olla ("leidsid sõna otseses mõttes ühise keele", jmt). Samuti tundus väga originaalne idee seostada "Estonia" hukku Muistsetega.
Olen vist varemgi öelnud, et žanriõuduse ja huumori segamine üldjuhul head nahka ei anna. See jutt on (minu meelest) küllalt iroonilises võtmes. Kui autor ka Tsathoggua ning Azathothi kättemaksu ei karda, siis Tema jüngrist kriitikute käest ta ei pääse. Jah, ootasin sellest jutust enamat. Mida debüüdi kohta öelda, et LK kohe sulge nurka ei viskaks? Arenguruumi veel on? Või - järgmine tuleb kindlasti parem? Ja ühe faktivea parandan ka - Lengi kiltmaa ei asu mitte Balti meres, vaid viimastel andmetel siiski Antarktikas. Vt. HPL "At The Mountains of Madness".