Staažikal psühhiiatril on viimane tööpäev. Mees mõlgutab mõtteid oma töö ja mineviku üle. Meenuvad patsiendid, kes on pidanud end Jumalaks, Napoleoniks jne. Viimane patsient on kummaline noormeapoolne mees, keda arst ei oska õieti kuidagi liigitada ja keda näivad vaevavat pigem süümepiinad kui psüühikahäired. Habemik mees on justkui boheemlase moodi, aga midagi on temas ebamaist. Visiidi käigus tormab ootamatult sisse veel üks ammune patsient, kes on kuulnud psühhiiatri viimasest tööpäevast ja tahab talle veel edu soovida. Arstile meenub, et too sissetormaja pidas end Peetruseks. "Peetrus" märkab habemikku ja tal jääb hing kinni - näib, et nad on tuttavad...
Vaimukas lugu, mida rohkem edasi rääkida ei tahaks, et mitte kõike paljastada.
Vaimukas lugu, mida rohkem edasi rääkida ei tahaks, et mitte kõike paljastada.