Mulle eriti ei meeldi eksperimendid. Selles mõttes, et kui miski asi töötab, siis pole vaja hakata jalgratast leiutama ja originaalitsema. See segane lugu on kirjutatud just nimelt nagu mingi kirjanduslik eksperiment: narratiiv justkui moodustuks ühest lausest ja peamise jutustuse lõikude vahel on rasvases kirjas laused, mis lugedes moodustavad omakorda narratiivi, mis toetab algset jutustust.
Sisu on võrdlemisi segane ja räägib kahest noorest, kellest üks on rase tüdruk. On toimunud mingi segane maailmalõpp, inimesed on praktiliselt surnud mingi võika epideemia tõttu, teedel vedelevad autovrakid, milledes kasvavad mingid kummalised lillad lilled. Noori ajab taga mingi hiigelsuuri hüääne meenutav kari, kes ilmselgelt pole pärit meile teadaolevast reaalsusest. Lugu keskendub paarikese põgenemisele ja poisi võrdlemisi nutikatele lõksudele, mida ta tagaajavatele elajatele üles sätib.
Mingit moodi oli veel sisse segatud tüübi koomiksivaimustus ja vahepeal nägi tüdruk teda justkui Batmanina. See kõik jäi üsna segaseks ja ei avaldanud üldse mingit muljet. Kaks.