Tundus tarbetu hakata lugusid ükshaaval arvustama, sest mõne kohta pole kuigi palju öelda. Kahest olen küll ka eraldi kirjutanud ja kui neile kolmas lisada, siis võiks selleks olla Howey "Select Character". Aga sellest allpool. Teatud dihhotoomia on kogumikus juba idee poolest, kui üks koostaja - Adams - on rohkem kirjanduse poolelt ning Wilson jälle teaduse ja arvutite poolelt. Sama siis ka autoritega, on neid, kel kirjanikuna mitte ainult kogemust, vaid ka tunnustust, ning neid, kellele arvutite hingeelu väga hästi tuttav. Mõnedki arvutipoole esindajad on osalenud ikka väga, väga legendaarseid mänge teinud kollektiivides. Aga paraku on mängud muutunud tõesti kollektiivseks loominguks, uute Roberta Williamsite jaoks, kelle kiiksuga huumorimeelt oleks mängides selgesti tunda, pole enam kohta. On tüüpilised lõksud, kuhu nii kirjanduse kui arvutite poolt tulles võib sattuda. Kirjanik võib mängu kasutada küll taustana, kuid ajada mingit "kirjanduslikku" asja ning mängutunnetus jääb puudu. Või siis püütakse enda jaoks haaravaks osutunud mängukogemust edasi anda lihtsalt toimunu kirjeldusega - tulemus on umbes sama, kui proovida näiteks "Enderi mängu" romaani kõigis selle nüanssides kümnel leheküljel edasi anda. Ja teisalt - IT-inimene võib arvutipoole täpselt paika saada, kuid jutu süžee osutub mitte eriti originaalseks.
Kui tuntud kirjanikest oli näiteks Holly Black võtnud endale sobiva ülesande ja sellega kenasti hakkama saanud, siis pärines ka kogumiku kõige loetamatum jutt nö päriskirjanikult. Või, noh, mul on paar T. Coraghessan Boyle`i teost isegi paberkandjal olemas ja romaaniks vormistatud juhtnöörid algajatele kanepikasvatajatele olid päris naljakad. Värk eluhetkede taasläbielamise masinaga poleks aga pidanud sellesse temaatilisse kogumikku sattuma, see hinges urgitsemise lugu jäi mul lugemata. Palju parem polnud ka Ken Liu postmodernne steampunk, aga selle ma lugesin vähemalt lõpuni. Ning kui ma seni olin pidanud Cory Doctorowi kohati huvitavate ideedega autoriks, kellel lihtsalt mõtete jutuks kirjutamine iga kord välja ei tule (ent siiski paremini kui Bruce Sterlingil), siis antud juhul paljastab ta end küll haleda sotsialistina - veel hullem, sellest käkist kasvatas ta terve romaani "For the Win".
Aga õnnestumistest. Endalegi üllatuseks pidin tõdema, et kõige sugestiivsemalt mõjusid kirjeldused tekstipõhistest mängudest. Üllatuseks seepärast, et ise ma neid väga mänginud ei ole - hea küll, Hitchikerit ja Amberi printse proovisin, aga eriti kaugele ei jõudnud, ka ei õnnestunud mul nende abiga laiendada oma arusaamisi arvutis toimuvast. (Sierra OnLine mängud õpetasid vähemalt memory dumpides tuhnima jne.) Aga nii Holly Black kui Chris Avellone suutsid mu oma teksti sisse tõmmata küll. No ja Roguet ning sellelaadseid on mängitud ikka kuude kaupa - Laidlaw kirjeldatu meenutab pigem Nethacki, tekitades meeldiva äratundmise. Teisest küljest, Oregon Traili olen ma mänginud küll, aga kuna kodanik Wassermanil on see vaid taustaks lesbilise armastuse nüanssidest rääkimisel, siis mingit resonanssi ei tekkinud.
Moodsatesse point-and-click fps-idesse on arvutis lihtne sisse elada, neist kirjutatut pole aga reeglina nii tore lugeda. Howey on sellega siiski hakkama saanud. No on noor abielupaar. Mehele meeldivad arvutimängud, naisele mitte eriti. Naine on väikse lapsega kodus ja leiab lapse lõunauinaku ajaks endale siiski huvi pakkuva mängu. Või õigemini enda variandi sellest. Mingi CofD laadis fps, alguses laaditakse osalistele lahingvarustus selga ja seersant jagab ülesandeid. Selle osa jätab naine vahele, läheb lattu, viskab kogu antud varustuse maha, võtab selle asemel püstoli, AK47 - sest selle juurde käib tääk - ja viis veepudelit. Ning pistab liduma. Linnamaastik, helikopterid, tankid, islamiterroristid - kuu aja jooksul on naine selgeks õppinud, kuidas mitte kohe surma saada. Vahepeal tuleb mees koju ja imestab. Kipub õpetama - sealt oleks snaiperpüssi saanud, seal selle tünni õhku laskmisega tohutult pointse teeninud. Naine vastu, et ei kogu pointse vaid läheb poodi. Pood on linna teises otsas, poe tagahoovis on aga peenramaa tomatitaimedega. Täägiga saab mulda kobestada, veega taimi kasta. Tomatid muudkui kasvavad. Puänt on lool ka. Nii et saab küll. Ka kaasaegsete mängude tunnetust kirjanduslike vahenditega edasi anda.