Kasutajainfo

John Joseph Adams

31.07.1976-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Joseph Adams · Daniel H. Wilson ·

Press Start to Play

(antoloogia aastast 2015)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)
11.2015

Ma olen vähemalt veerand sajandit igal võimalusel korranud, et mingi loo nautimiseks on selle põhjal tehtud filmi vaatamine kõige mõttetum. Raamatu lugemine annab kujutlusvõimele rohkem tegevust. Ning alles sama loo põhjal tehtud arvutimäng sunnib süvenema kõigisse pisiasjadesse - et üldse järgmise episoodini jõuda. Selleks peab lugu muidugi piisavalt hea olema. Muidugi on kirjandustunnetus ja mängutunnetus erinevad asjad. Kogumiku eesmärgiks seega katse mängutunnetust kirjanduslike vahenditega edasi anda. Paar lugu on ka varasemast ajast, suurem osa aga just selle kogumiku jaoks kirjutatud.

Tundus tarbetu hakata lugusid ükshaaval arvustama, sest mõne kohta pole kuigi palju öelda. Kahest olen küll ka eraldi kirjutanud ja kui neile kolmas lisada, siis võiks selleks olla Howey "Select Character". Aga sellest allpool. Teatud dihhotoomia on kogumikus juba idee poolest, kui üks koostaja - Adams - on rohkem kirjanduse poolelt ning Wilson jälle teaduse ja arvutite poolelt. Sama siis ka autoritega, on neid, kel kirjanikuna mitte ainult kogemust, vaid ka tunnustust, ning neid, kellele arvutite hingeelu väga hästi tuttav. Mõnedki arvutipoole esindajad on osalenud ikka väga, väga legendaarseid mänge teinud kollektiivides. Aga paraku on mängud muutunud tõesti kollektiivseks loominguks, uute Roberta Williamsite jaoks, kelle kiiksuga huumorimeelt oleks mängides selgesti tunda, pole enam kohta. On tüüpilised lõksud, kuhu nii kirjanduse kui arvutite poolt tulles võib sattuda. Kirjanik võib mängu kasutada küll taustana, kuid ajada mingit "kirjanduslikku" asja ning mängutunnetus jääb puudu. Või siis püütakse enda jaoks haaravaks osutunud mängukogemust edasi anda lihtsalt toimunu kirjeldusega - tulemus on umbes sama, kui proovida näiteks "Enderi mängu" romaani kõigis selle nüanssides kümnel leheküljel edasi anda. Ja teisalt - IT-inimene võib arvutipoole täpselt paika saada, kuid jutu süžee osutub mitte eriti originaalseks.

Kui tuntud kirjanikest oli näiteks Holly Black võtnud endale sobiva ülesande ja sellega kenasti hakkama saanud, siis pärines ka kogumiku kõige loetamatum jutt nö päriskirjanikult. Või, noh, mul on paar T. Coraghessan Boyle`i teost isegi paberkandjal olemas ja romaaniks vormistatud juhtnöörid algajatele kanepikasvatajatele olid päris naljakad. Värk eluhetkede taasläbielamise masinaga poleks aga pidanud sellesse temaatilisse kogumikku sattuma, see hinges urgitsemise lugu jäi mul lugemata. Palju parem polnud ka Ken Liu postmodernne steampunk, aga selle ma lugesin vähemalt lõpuni. Ning kui ma seni olin pidanud Cory Doctorowi kohati huvitavate ideedega autoriks, kellel lihtsalt mõtete jutuks kirjutamine iga kord välja ei tule (ent siiski paremini kui Bruce Sterlingil), siis antud juhul paljastab ta end küll haleda sotsialistina - veel hullem, sellest käkist kasvatas ta terve romaani "For the Win".

Aga õnnestumistest. Endalegi üllatuseks pidin tõdema, et kõige sugestiivsemalt mõjusid kirjeldused tekstipõhistest mängudest. Üllatuseks seepärast, et ise ma neid väga mänginud ei ole - hea küll, Hitchikerit ja Amberi printse proovisin, aga eriti kaugele ei jõudnud, ka ei õnnestunud mul nende abiga laiendada oma arusaamisi arvutis toimuvast. (Sierra OnLine mängud õpetasid vähemalt memory dumpides tuhnima jne.) Aga nii Holly Black kui Chris Avellone suutsid mu oma teksti sisse tõmmata küll. No ja Roguet ning sellelaadseid on mängitud ikka kuude kaupa - Laidlaw kirjeldatu meenutab pigem Nethacki, tekitades meeldiva äratundmise. Teisest küljest, Oregon Traili olen ma mänginud küll, aga kuna kodanik Wassermanil on see vaid taustaks lesbilise armastuse nüanssidest rääkimisel, siis mingit resonanssi ei tekkinud.

Moodsatesse point-and-click fps-idesse on arvutis lihtne sisse elada, neist kirjutatut pole aga reeglina nii tore lugeda. Howey on sellega siiski hakkama saanud. No on noor abielupaar. Mehele meeldivad arvutimängud, naisele mitte eriti. Naine on väikse lapsega kodus ja leiab lapse lõunauinaku ajaks endale siiski huvi pakkuva mängu. Või õigemini enda variandi sellest. Mingi CofD laadis fps, alguses laaditakse osalistele lahingvarustus selga ja seersant jagab ülesandeid. Selle osa jätab naine vahele, läheb lattu, viskab kogu antud varustuse maha, võtab selle asemel püstoli, AK47 - sest selle juurde käib tääk - ja viis veepudelit. Ning pistab liduma. Linnamaastik, helikopterid, tankid, islamiterroristid - kuu aja jooksul on naine selgeks õppinud, kuidas mitte kohe surma saada. Vahepeal tuleb mees koju ja imestab. Kipub õpetama - sealt oleks snaiperpüssi saanud, seal selle tünni õhku laskmisega tohutult pointse teeninud. Naine vastu, et ei kogu pointse vaid läheb poodi. Pood on linna teises otsas, poe tagahoovis on aga peenramaa tomatitaimedega. Täägiga saab mulda kobestada, veega taimi kasta. Tomatid muudkui kasvavad. Puänt on lool ka. Nii et saab küll. Ka kaasaegsete mängude tunnetust kirjanduslike vahenditega edasi anda.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: