Üldiselt, küllaltki kehvakene kogumik. Mina ei tea, kas põhjuseks oli maailmalõpujärgsete lugude nigel valik või toimetaja (kellele see oli esimeseks koostatud antoloogiaks) nigel maitse. Siin oli ainult üks suurepärane, õhkuahmimapanev, vapustav ja meelierutav lugu ja see oli Paolo Bacigalupi "Liiva ja räbu inimesed". Nagu ikka leidus terve ports häid keskmikke, mis lugeda olid mõnusad, et mitte ütleda suisa head, mis aga peale lugemist suuremat mälestust endast ei jätnud. Ja no see et kogumikus leidub ka ääretult sittasid lugusid ei tohiks üllatusena tulla kellelegi, kes kasvõi ühe kogumiku on läbi töötanud. Ma ei hakka siin midagi nimepidi nimetama, kõik lood on eraldi ka arvustatud, kellel huvi vaadake ise.
Valitud teema muutus ka lõpus natukene tüütuks: ikka need linnade varemed, sodi sees virelevad inimvared, rämpsu seest kõlblike asjade otsimine ja heietused kadunud hiilgusest. Kõik on õige, ülitõenäoliselt peale tuumasõda/epideemiat/mingit muud kollapsit täpselt nii hakkabki välja nägema, aga no ikka oli tüütu. Selles mõttes hiilgas ka Bacigalupi juttki, et seal polnud mingit katastroofijärgset rottide söömist, olid hoopis ülivõimsad posthumanid. Aga lugege seda lugu ise, minu arust vääriks see eesti keelde panemist küll. Kogumik saab keskmise hinde ehk ainult tänu sellele jutule.