Tegevuspaigaks on maailm, kus võimu on haaranud nn aednikud ning mille tulemusena toimub linnade sunduslik haljastamine ja ökostamine. Loomulikult on olemas ka vastupanuliikumine (nn puuraidurid), mis seisab tehnoloogilise maailma väärtuste eest.
Kapuzine on siis see väike tüdruk, kelle vanem õde on seotud vastupanuliikumise ja iseäranis ühe puuraiduriga. Õde palub Kapuzine`il viia linna korvitäis lõhkeainet, sest Kapuzine on just sellises eas, et teda ilmselt ei kahtlustata.
Jutt ongi Kapuzine`i ohtuderohke teekonna ja selle tagajärgede kirjeldus.
Ilmselge, et «Kapuzine and the Wolf» on Punamütsikese-loo postapokalüptiline töötlus.
Antud teksti puhul on kõikse meeldivam, et autor(id) pole tuntud muinasjuttu lihtsalt tulevikku üle kandnud... nad on kogu seda maailma mõnusalt detailiseerinud ja samas ka miskieid jõnkse lisanud. Noh, et lugeja kohtab jutus hunte (ja kõikvõimalikke muid loomi/linde) ning lugeja alguses võtabki seda sõna-sõnalt, aga siis kui kirjeldatakse loomaaiast lahtilastud loomi, siis saab selgeks, et on loomad ja on «loomad». Viimatimainitud on ilmselt mingid geneetiliselt muundatud posthuman`id.
Teine meeldiv asjaolu on, et lihtsalt ja sirgjooneliselt alanud tekst muutub loo arenedes üha riukalikumaks. Ei, mitte naljalooks, pigem siiski postmodernseks seoste ja allusioonide puntraks... aga õnneks loogiliseks puntraks, mille lahtiharutamine on sulaselge nauding.
Tuleb kiita ka küünilisi detaile ja kirjeldusi ning mõnitavat lõppu.