Millist saasta on võimalik avaldada! Kurb, aga tõsi. Andres Puuk soovib kinnipüütud kuldkalalt, et too saadaks ta Araabiasse. Sinna ta koos oma kahesabalise rääkiva kassiga saabubki. Talle läheb järele endine naabrimees Andres Saku, hüüdnimega Pilsner. Pilsner kasutab Araabiasse jõudmiseks päikesevankrit, mille leidmisel abistab teda Udres-Kudres Päevapoeg (tema on sündinud Päikese ja Hiidnaise ühendusest). Nendega on koos veel Mõmmi-Beebi, rääkiv karu telelavastusest. Siis need kaks kampa trallitavad ja janditavad seal Araabias, seiklevad röövlite, sultanite, džinnide, kaupmeeste ja ilusate naiste seltskonnas. Sündmused vahelduvad peadpööritava kiirusega ja kõike seda võiks kokku võtta nii: jaburus kuubis. Ma ei mäleta, kas ma olen üldse midagi nii rumalat ja lamedat lugenud. Seda lugedes tekkis selline piinlikkustunne, nagu oleksin ise selles masendavas asjas süüdi. Pole ju keelatud mis tahes alkohägus pähe tulnud asja paberile panna, aga kui see ilmub raamatuna, siis annab see fakt asjale juba teatava pretensiooni ja autoril pole võimalik öelda, et "ah, panin niisama punki!". Kusjuures kohati tundub, et kirjutaja peab oma juttu ja "vaimutsemist" tõepoolest vaimukaks... Ainuke positiivne aspekt on autori enda joonistatud illustratsioonid. Nende eest ka see üks hindepunkt. Žanri poolest võiks paigutada fantasy alla, aga pigem tahaks jääda sõna "jant" juurde. Muidu aga - kui kasutada enne mind välja mõeldud võrdlust - kirjalikus vormis sitajunn. Kusjuures mitte päris junn, aga selline vormitu, kõhulahtisust kahtlustama panev kirbelt haisev löga.