Rõõm on esimesena arvustada täna poelettidele jõudnud fantastika ja ulme sugemetega satiirilist seiklusromaani, eestikeelset ja algupärast. “Aare” ei ole Paju debüüt, ent BAASilegi tundmatu kümnenditagune “Muinaslugu” (Metsarada 1997) on tänaseks päevaks nii röögatu rariteet, et karju appi, ning pealegi ISBN-tähistuseta, mistõttu nimetagem “Aaret” autori esimeseks ametlikuks proosaüllitiseks.
Vormingult lühiromaan, sisaldab mitte-enam-algaja autori kümne aasta töö ometi rohkem vahvaid ideid kui mõni antoloogia. Tõsi, osa neist on tänaseks juba lausklišeed; seega on natuke kahju, et “Algernoni” toonane toimetus enne sajandivahetust teose esimest versiooni avaldamiskõlbulikuks ei pidanud, samas aga on viimistlemine, juurdekirjutamine, settimine ja ehk ka kirjastamisprotsess koos toimetamise ja korrektuuriga lõpptulemusele ainult head teinud. Stiil on Pajul endiselt muhe, kui ehk mõnevõrra täiskasvanulikum, elutargem, kibedam... Jah, ja huumor on ka mustemaks läinud. Võrdluse Kivirähuga toob varem või hiljem keegi ikka mängu — paratamatus, sest palju meil neid ulmesugemetega musti satiirikuid ikka on —, nii et mainin esimesena ära: Alo Paju loomele on Kivirähu kohatine matkimine minu meelest kasu toonud, ning kuigi parimal juhul mõjub see stiililise otsetsitaadina, halvimal juhul ehk alateadliku pastišikatsenagi, on pidev muhe alatoon just see mõnusalt kleepuv mesi, mis tõtt-öelda kaootiliseks kippuva süžeesalati piisavalt ühtseks literatuurseks õhtusöögiks liidab.
Omaette esiletoomist väärib kindlasti üsna omapärane ent samas õõvastavalt tuttavlik eksegees-kosmogoonia raamatu lõpuosas, mis oma ugrilikus lootusetuses suudab ometi elutervet eneseirooniat säilitada isegi siis, kui läbi selle kõneleb näriv valu ja käegalöömismeeleolu. Asjaolude huvitava kokkulangemise tulemusena lugesin teost kõrvuti Dicki VALISega ning soovitan seda teistelegi. Ma ei taha väita, et Paju oleks dickilik — kindlasti mitte. Aga nad on mõelnud sarnaseid mõtteid, mis on minu jaoks kütkestav teadmine.
Ja veel üks äramärkimist vääriv tõik: Raul Kelleri lustlikud illustratsioonid annavad teosele lisamõõtme, mis on võrreldav Josef Lada panusega Hašeki “Švejkile”.
Vormingult lühiromaan, sisaldab mitte-enam-algaja autori kümne aasta töö ometi rohkem vahvaid ideid kui mõni antoloogia. Tõsi, osa neist on tänaseks juba lausklišeed; seega on natuke kahju, et “Algernoni” toonane toimetus enne sajandivahetust teose esimest versiooni avaldamiskõlbulikuks ei pidanud, samas aga on viimistlemine, juurdekirjutamine, settimine ja ehk ka kirjastamisprotsess koos toimetamise ja korrektuuriga lõpptulemusele ainult head teinud. Stiil on Pajul endiselt muhe, kui ehk mõnevõrra täiskasvanulikum, elutargem, kibedam... Jah, ja huumor on ka mustemaks läinud. Võrdluse Kivirähuga toob varem või hiljem keegi ikka mängu — paratamatus, sest palju meil neid ulmesugemetega musti satiirikuid ikka on —, nii et mainin esimesena ära: Alo Paju loomele on Kivirähu kohatine matkimine minu meelest kasu toonud, ning kuigi parimal juhul mõjub see stiililise otsetsitaadina, halvimal juhul ehk alateadliku pastišikatsenagi, on pidev muhe alatoon just see mõnusalt kleepuv mesi, mis tõtt-öelda kaootiliseks kippuva süžeesalati piisavalt ühtseks literatuurseks õhtusöögiks liidab.
Omaette esiletoomist väärib kindlasti üsna omapärane ent samas õõvastavalt tuttavlik eksegees-kosmogoonia raamatu lõpuosas, mis oma ugrilikus lootusetuses suudab ometi elutervet eneseirooniat säilitada isegi siis, kui läbi selle kõneleb näriv valu ja käegalöömismeeleolu. Asjaolude huvitava kokkulangemise tulemusena lugesin teost kõrvuti Dicki VALISega ning soovitan seda teistelegi. Ma ei taha väita, et Paju oleks dickilik — kindlasti mitte. Aga nad on mõelnud sarnaseid mõtteid, mis on minu jaoks kütkestav teadmine.
Ja veel üks äramärkimist vääriv tõik: Raul Kelleri lustlikud illustratsioonid annavad teosele lisamõõtme, mis on võrreldav Josef Lada panusega Hašeki “Švejkile”.